Koolitus, kus tõlkimist uurivad teadlased kohtuvad tõlkijatega. Publiku tõlkijad, kellest mitu nähtavasti kuuleb esimest korda, et tõlkimist saab üldse uurida, on sillas.
Halb märk on see, et kougin igavuse pärast taskust telefoni juba 23 minutit pärast loengu algust. Mu arust on kogu see konkreetne tegevus elukauge, sest katsetingimused ei kajasta kuskilt otsast tõlkimise tegelikkust (nt uuriti seal, kuidas tõlgib inimene ilma CAT-tarkvarata – professionaalne tõlkija on sellisel juhul mu arust nagu kala kuival). Siis see põhjatu jahumine sellest, kuidas üks või teine sõna ümber pannakse ja mis allikatest ja kuidas tähendusi/vasteid otsitakse. Keski ungarlane lõpuks küsib, et aga kas te selliseid keelepaare ka uurisite, kus on teistsugune keeleloogika (piinlik vaikus). Muidugi ei pääse ilma tõlkeharjutuseta, kus õnneks võib paberile kirjutamise asemel ka põhjalikult mõelda, kuidas seda tõlgiks. Pärast peab tulemusi naabriga arutama. No muidugi selgub, et mul olid hoopis teised probleemid kui naabril (kes vaagis, mis sõna tuleb kuhugi panna ja mida see või teine sõna ikka täpselt tähendab). Täpselt harjutuse teemal oli ühes loodusdokumentaalis kunagi lõik ja seega on mul toimuv konkreetselt silme ees.
Seda ma siis ka loengu tagasisidesse kirjutasin, et kõik on lahe, aga kuhu jääb tarbetõlke deverbalisatsioon ja teadmistepõhine lähenemine?
Üks väheseid asjalikke ivasid oli avastus, et algajad tõlkijad üritavad otsida asjade tähendust abstraktses mõttes (st mida see üldse tähendab, mitte kuidas selle kohta sihtkeeles öeldakse) tõlkesõnastikest. Selle järgi võib päris mitut eesti tõlkijat, kelle loominguga olen kokku puutunud (üldse olen hinnanud umbes 200 nimeliselt tuvastatava inimese tõlkeid, et te teaksite), pidada algajateks, sest nad arvavad, nagu oleks eesti keel eesti sõnadega inglise keel, ega vaevu järele uurima, mida võiksid tähendada näiteks mitmesõnalised terminid (asjatundmatuse kindel märk™). Kolekirjandust ehk meelelahutusraamatute koletõlkeid eesti keelde ma professionaalsest kretinismist lugeda ei saa (seega nende tootjaid selle 200 seas ei ole), sest hakkan neid kohe mõttes toimetama ja lugemisnauding jääb ära.
* * *
But now for something completely different.
Loen praegu bussis vahepeal kogunenud lennundusajakirju. Enne jõule oli AW&ST-s kaheleheküljene artikkel Iraanis alla kukkunud USA mehitamata luurelennukist RQ-170 Sentinel, millest kirjutasid ka Eesti ajalehed (nt PM). AW&ST mainib aga ülihuvitava seiga: [teisiti kui PMi kommenteerijate seas,] ei puhkenud USA luuretegelaste seas paanikat, millest ajakiri järeldab, et salajast ISR-tehnikat pardal ei olnud. Aasta esimene number selgitab, miks: lennuk läks pärast side katkemist ja üht muud riket lamedasse pöörisesse, maandus kõhuli ja kõhu all klaasitud kandilises gondlis olnud luureseadmed läksid katki. (Sellest, mis võis välja lugeda näidatud piltidest, kirjutab samas Bill Sweetman.) Säh teile kooki moosiga, kõiketeadjatest lehekommenteerijad! :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment