Nojaa, kui on kaks sarnast äkilist tõlget toimetada ja esimese algus on kole halb, siis eks oli kole halb ka selle lõpp ning teine. Vahepeal tahan nutta. Ainus, mida saan teha, on nimetada mõlemad tõlked ametlikult kõlbmatuks. Eriti käib mulle pinda, kui on nähtavasti järele küsitud üksikuid arusaamatuid termineid, aga kogu muu susserpusser, millest pole aru saadud sittagi, on nii-ütelda trükitud klantspaberile saamatut tõlkijat häbistama. Ise tegi; minul temast kahju ei ole.
Saksa keelde jõuan nii, et seltskond on sööklas vaheaega pidamas. Istun kohale ja olen seega valmis, kui naasevad teised.
Palju ei puudu, et saksa keele õpetaja lõpetab tunni kogemata tund aega varem. Igatahes mõnel on asjad juba kotis. Kraamime need aga jälle välja ja tund jätkub teemaga „Saksa õlu”. Loeme tekste ja õllesortide ülevaadet ning õpetaja üksikasjaliku kommentaari peale, mis paneb pea valutama ja mis ei pane, küsib lõpuks keegi, kas õpetaja on kõik loetletud sordid ise läbi proovinud. Saame ka teada, et saladuslikku taime Waldmeister, mille rohelist siirupit pannakse Berliini õlle sisse, ei ole mõtet sõnaraamatust otsida (ükspäev nimelt avastasin, et mu suures sõnastikus oli ladina nimetustega üles loetletud kõik kolm saksamaist sinepitaime liiki), sest seda mujal kui Saksamaal ei kasvavat. Selgub aga, et Waldmeister on maakeeli lõhnav madar ehk lõhnav varjulill ja kui mälu ei peta, siis just sellemaigulise limonaadipulbriga toimus suur lödistamine „Plekktrummis”, nii et mõnes kohas läks moraalijüngritel silme eest mustaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment