Euroopa platsil kontorihoone klaastorni kõrval on, sussid püsti, väga surnud puukoristaja.
Pealkiri tähendab, et mul on kaasas 150 mm objektiiviga fotokas juhuks, kui peaksin anomaalse värvusega varest nägema ka täna (nagu eile ja üleeile). Ise ka mõistan, et see juhus on täitsa olematu: suur linnaosa, üksainus vares. Kellaaeg on ka varasem kui eile ja üleeile, inimesi ja autosid on veel liiga palju.
Kõnnin üle punase silla teatrini, silla peal laiutab kolm soomlast ega lase hästi mööda. Mõtlen, kas paljastada enda soome keele oskus (mida on ilmselt vähe rohkem kui see tavaline eesti „oskan soome keelt”, nagu just hiljuti juhtus, et seltskonnas väitsid kõik, et saavad soome keelest aru, aga keegi mõistnud, et eesti-soome tõlkeraskustest rääkinud tõestisündinud loo puänt „Missä vessa asuu?” tähendab umbes nagu „Kus sa, peldik, elad?”). Ei paljasta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment