Laevaga Maaselja peal sõitmas. Küsime kahetunnise pileti; korraldus selgub olevat nõnda, et algul tossutab (istume üsna korstna lähedal) 3 km ülesvoolu ja siis tagasi, tunnised reisijad lähevad maha, kahetunnised jäävad peale, tulevad uued reisijad; siis sõidab mitu kilomeetrit allavoolu ja tagasi ning igaüks ise teab, kas jääb peale või läheb maha.
Peatekil on restoran, paljud lauad on reserveeritud, ülespoole tulvavad toidulõhnad. Ülatekil on lauast tellimine. Kelner viib mu klaasi ära koos viimase tilgaga. Mögafonist tuleb saksa muusikat, ka laul, mida filmis Top Secret! (1984) laulis hobune.
Vaatepilt on üsna stiilis „bagaaže ja aunasid”, sest linn on jõe poole rohkem nagu seljaga. Näeb mõlemat kraanat, nelja silda, kaldapealseid villasid ja väidetavasti Maaselja ainsat laevaehitustehast (ei ole päris tõsi, sest sada meetrit enne jõesuuet on samuti). Pärast fotodele võttekohti märkides (mis õnneks käib automaatselt – sünkroonisin enne laevasõitu telefoni ja mõlemad fotokad ning kaardil on teekond suuremate sakkideta) näen, et pildid on koondundud ikka sildade juurde ning siis fotogeenilise linnakese P juurde (siin ajaloolisel pildil vasakus servas).
Palava ilma puhul sõidab mööda mitu mootorpaati, mille asunike poole fotokat kas keerata ei saa (et nad ei arvaks, et pildistatakse) või ei ole muidu ilus (nagu härrasmees, kes on toonud daami plekkpaadiga sõitma ning daam istub paadis tasakaalu mõttes diagonaalis ja hästi vagusi) või on vaatepilt lihtsalt rõve.
Pärast tavalises kohas söömas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment