N, 2282. päev: how often do you manage it

Praegu on bussiraamat ootel ja loen pakki kogunenud Aviation Weeke. Pealmine oli vahele jäänud 27. märtsi number, kust sai teada, et märtsi keskel ostis Ryanair Boeingult 175 (sada seitsekümmend viis) uut lennukit marki B737-800. Vot nii hästi läheb. Sellise mahu juures sai hinnast poole alla ka.

Padjaraamat on praegu Spacesuit: Fashioning Apollo, mis ei ole selline tehniline kirjeldus, et mis toru läheb kust kuhu ja mis nupp teeb mida, vaid hoopis arhitekti kirjutatud 21 peatükki (21 nagu Apollo-skafandri 21 kihti) seonduvatel teemadel, alates XX saj keskpaiga moest, lennuki- ja kosmoseskafandri arengust ning aluspesust (Apollo-skafandrid tegi firma, kes muidu tootis rinnahoidjaid, aga samas oli aluspesutootmisse pärast Teist maailmasõda üle kandunud sõjalõpu ülekiirendusevastaste lenduriülikondade tegemise kogemus). Saab teada, et esimesed USA kosmoseskafandrid olid hõbedased üksnes efekti pärast (hilisemad avakosmosekõlblikud skafandrid olid valged).

Saab teada, et Gagarini skafandri otsaette (see tegelikult ei olnud kiiver) maaliti „SSSR” viimasel hetkel, sest N. Liit kavatses jätta ka esimese kosmoselennu ette teatamata ja alles aasta varem oli alla lastud Gary Powers, nii et tundemärkideta kõrgatmosfäärilendur arvataks kindlasti jälle spiooniks vms. Asjaolu, et Gagarin maandus kapslist eraldi (katapulteerus ja maandus langevarjuga), avalikustati alles 1978 – pika viivituse tingis peale propagandaefekti ka see, et FAI tunnustuse saamiseks pidanuks esimene mehitatud kosmoselend toimuma nii, et kosmonaut istunuks lennu algusest lõpuni kenasti kapsli sees. Raamatus on ka kirjeldus Leonovi esimesest avakosmoses viibimisest, millest kirjutas ka John Young – N. Liidu propaganda valetas suitsevi sui, kuidas Leonov tundnud end suurepäraselt ja avakosmoses olnud hõljuda imetore – tegelikult hõljus Leonov täiesti suvaliselt, asendit mingit viisi juhtida oli võimatu ning pealegi (millest Young ei kirjutanud) pikenesid vaakumis skafandri jäsemed nii, et käsi ei ulatunud kinnastesse ega jalad saabastesse ning (sellest Young kirjutas) skafander ei mahtunud enam kosmoselaeva täispuhutavasse õhulüüsi (sest kosmoselaevas oli teise meeskonnaliikme jaoks õhk sees), nii et Leonov pidi avama kraani ja osa õhku skafandrist välja laskma. (Veel pikem kirjeldus on näiteks siin.) USA astronaudid lahendasid kosmoselaeva luugi avamise ilma õhulüüsita, komandör istus oma kohal samuti avakosmosekõlblikus skafandris (mõni kinnitamata ese võis luugist välja hõljuda, aga see kahju oli tühine). Saab ka teada, et asjaolu, et kõik N. Liidu kosmoselaevad ja satelliidid olid (ja nähtavasti on Venemaa omad seniajani, kui ei ole vahepeal mitte ära surnud) sama šassii peal, tegi pikas perspektiivis karuteene nende väljatöötamisele.

Üks peatükk räägib Kennedyst, õigemini lehekülgede kaupa tema terviseseisundist: saab teada, et Kennedyl oli Addisoni tõbi, talle lubati 1947. aastal, et elab veel kõige rohkem ühe aasta, alates 1948. aastast sai ta hormoonravi, kus iga kolme kuu tagant siirati naha alla hormooniimplantaat, ja mitmesugust muud ravi, valuvaigisteid ja stimulante, millel olid mitmesugused huvitavad kõrvaltoimed. Pideva valu tõttu esines Kennedy avalikult vähe, avalikkuse [pange tähele, kuidas see sõna kirjutatakse – kahe k-ga!] pilgu eest varjul liikus kepi ja karkudega ning arvati kindlasti, et teisel ametiajal on ta ratastoolis. Ning Kennedy olevat võtnud suguelu teema jutuks Briti peaministriga, mis teadagi valmistanud viimasele tohutut piinlikkust (umbes nagu Venemaa igavene president P küsinud Bush noorembalt siiralt, miks see ei lase muuta USA põhiseadust, saaks olla president ka kolmanda ametiaja).