L: FR

 

Fribourg, hotelliaknast

Hommikul hotellis hommikusöök, siis jaama ja kantoni päevapilet (kassast). Vaja on 7+ tsooni piletit, aga massin küsib, kuhu sõidame. Algul on vaja sõita ühele ja pärast teisele poole ja ma ei tea, kas kaugeim sihtkoht prinditakse äkki pileti peale ja siis seleta, miks sõidan algul nagu valele poole. Kassaonu küsib ka ja noogutab mõistvalt, kui ütlen kantoni kõige kaugema sihtkoha nime. Pärast loen tsoonide kaardilt, et läbisime kokku 30 tsooni.

Ilm keerab 30 minutiga laiast päikesepaistest pilviseks.

Esimene sihtkoht on väikelinn Murten Murteni järve kaldal, mille vastaskaldal terendab Vully viinamägi. Kui Šveitsist veine eksporditaks, oleks see nimi tuntud ka kaugemal.

Jaamaputkast postkaart, kohe posti. (See tuleb kõige kauem, 9 päeva.) Vanalinnani jõudes olen ilmselt nii elevil, et keeran fotokanupu valesse asendisse ja teen mõne pildi mingi väga veidra programmiga, mida ma ei ole vist kasutanud kunagi (olen sellest east juba väljas).

Murteni vanalinn koosneb kolmest rööpsest tänavast säilinud linnamüüri sees ja meie õpperühmas D3 tegi omal ajal palju nalja, et Murteni prantsuse nimi on Morat, mis nimi oli ka ühel meie Türgi päritolu rühmakaaslasel (kirjutan Türgi suure tähega, sest viitab riigile – kui õigesti mäletan, oli Morat vist rohkem nagu kurd). Morat saabus meile alles poolest semestrist ja Murteni ekskursioon oli olnud kohe teisel nädalal, aga sellest hoolimata hakkas Morat omandama üha kindlamalt hüüdmine Murten.

Kauni kõrvaltänava pilt jääb tegemata, sest just sel hetkel seisab (profiilis, sirgelt, kõht üle värvli) seal minuvanune onkel ja kohendab pükse. Pildid kaunilt linnamüürilt jäävad ka tegemata, sest unustasin järele uurida, kust sinna saab. Mälupilt ütles, et umbes sealt, kus oli see pükstega onkel, aga kohapealne vaatlus näitas teisiti. Pärast saan teada, et hoopis saksa kiriku tagant. Kauni peatänava pildid see-eest tulevad nagu miskad.

Murten FR, Hauptgasse ja Berntor

Peatänaval on postkaardipood, mitu kohvikut ja apteeki ning püssipood, aknal mingi iidne gangsteristiilis püstolkuulipilduja, millest ei saa aru, kas see on makett või järeletehtud või taastatud vana. Šveitsis on taoliste asjavärkide peatänava poes müümine täitsa tavaline, püssipoe vaateakendel ei ole isegi trelle, igas külas on ka lasketiir, kus härrad käivad pühapäeviti kõmmutamas. Samas kuigi sõitsime nüüd ringi nädalavahetusel, me mõnd suurema pilliga härrat lasketiiru poole minemas ei näinud, nagu olin näinud paar korda muiste. Meenutatagu CH sõjaväe korraldust, kus seitsmekohalise elanikearvuga riigi kuuekohalise arvuga rahvaarmee tähendab sõjaväekohuslase kodukapis mundrit ja automaati (ning kuni 2007 ka laskemoona*), et need oleksid varnast võtta, kui ta läheb igal aastal 3–4 nädalaks kordusõppustele või peaks äkki puhkema sõda. (Die Schweiz hat keine Armee, die Schweiz ist eine Armee!)

* 2007–2010 korjati u 200 000 laskemoonakarpi sõjaväekohuslastelt tagasi. Operatsioon oli väga edukas, kaduma oli läinud ainult 1047 karpi (0,5%).

Suveniirnuga on püssipoes ainult aknal, mistõttu tuleme tulema, aga leiame kõrvaltänavast juhuslikult Victorinoxi poe.

Pääseb ka linnuse hoovi peale. Linnuses on seniajani kohaliku haldusvõimu keskus (perekonnaseisuamet jpt). Traditsioon jätkub.

Tund tillukeses Murtenis saab otsa ja rong sõidab tuldud teed tagasi. Istume nüüd teisel pool, vaatame teisi vaateid. GPS-signaal tuleb aknast läbi.

Kahe rongi vahel on pool tundi aega. Käime korraks hotellis millegi järel või midagi ära panemas, teen aknast veel pilte.

Edasi teise lähirongiga. Poolt teed (otsa Romont–Bulle) ei ole ma varem sõitnud (muiste sõitsime Bulle’i vahet bussiga). Esialgu istume vaadete suhtes valel pool, aga asume ümber, eriti kui kuskilt tuleb hirmsat haisu – selgub, et minu selja taga magab sõjaväelane ja pussutab.

Bulle’is on väikene nõutus, kus on bussiperroon (samas on kui muiste, aga nüüd viib sinna tunnel ja perroonide kohal on katus, mida muide Google’i aerofotol veel ei ole). Järgneb kaunis bussisõit mööda Jauntali, üha kõrgemaks ja kitsamaks org läheb. Jaunis lõppes mul muiste kolm matka ja küla sobib näidata üsna eheda mägiküla näitena.

Jaun FR, matkarajad

Jaunis on kahe bussi vahel aega tund ja kümme minutit. Märkmikus on mõni foto, peamiselt maanteelt (ühe asukoht on märgitud natuke ja ühe teise oma radikaalselt valesti); need vaated jäädvustan kümne minutiga, edasi on vaba aeg. Ajahammas on Jauni omajagu muutnud: hotellis laul vaikind on, aknal on silt, et üürida, puhvetiterrassil täielik vaikus; külaelektrijaama juurde on kerkinud kaks uut maja; ühe maja akendelt on kadunud ja teise akendele ilmunud lillekastid.

Külapood on mahukas ja letil on dateerimata ajaleheväljalõige, et juba loo ilmumise ajal oli poemüüja pidanud seda 42 aastat järjest. Ka meile müüb postkaardid, jäätised ja mineraalvee maestro ise.

Tagasi Bulle’i koos bussitäie mitu päeva mägedes matkanud algkoolilastega (telgid, kiivrid ja õpetajal rännukepi otsas kitsekolju). Pärast pool tundi Bulle’is. Linn on vähe kaugemal, kui mäletasin, ja rahvast on palju rohkem kui muiste udusel sügishommikul. Linnuse hoovi peale saab (vanasti ei saand). Ka see tegutseb edasi algses funktsioonis nagu Murteni linnus – siin on politsei.

Tuvastan õhtuks (mil rongist bussini on aega 4 minutit), kuhu tuleb rong ja kust läheb buss, et ei peaks jooksma vaatama jaamahoone tabloolt. Punktuaalselt sõitvate ühissõidukite korral (siinmaal kehtib see aga ainult rongide kohta, sedagi osaliselt) ei ole ümberistumiseks tõesti vaja rohkem aega, kui kulub ühelt perroonilt teisele kõndimiseks, aga kuivõrd viimase kahe aasta jooksul oleme olnud raudteejaamas sageli kolmveerand tundi enne rongi väljumist („igaks juhuks”), vajab selline äkiline tempo taasharjumist. Asjadest ette rutates öeldagu, et esmaspäeval on kahe rongi vahel 13 minutit, millest täielikult piisab 150 m läbimiseks ja mitme inimesega piletisabas seismiseks.

Gruyères’i rong on kitsarööpmeline, nupuga. Vaguniaknad on pärani, saan suure fotokaga efektseid pilte (mille lokaliseerimisega näen pärast palju vaeva, sest gpx-jälg oli teises kantonis). Tamburis on mingid usuvennad, kellel kukub ainsas vahepeatuses kitarr uksest välja, ning Gruyères’is hakkavad nad tegema jõu ja ilu numbreid ratastooliga.

Gruyères FR

Gruyères on tuntud peamiselt oma augutu, aga suht haisva juustu poolest. Juustutehas (La Maison du Gruyère) kohe jaama kõrval on muutunud suureks turismikeskuseks. Vana lehmapiltidega müüri asemel on nüüd klaassein, tohutu nännipood ja [juustu]restoran. Piletiga koos antakse kummalegi pakk juustu (sees kolm eri laagerdusajaga tükki) ja öeldakse, et täna tehas seisab. Pakk saab külmikusse alles õhtuks, mil juustutükkide alla on nõrgunud pisut rasva. Edasi aga on juust kuumaga kotis ning teisipäevaks on sellest välja valgunud vist kogu rasv. Süüa ei julge, viskame lõpuks ära.

Audiogiid on stiilis „mina olen lehm ja kas teadsid, et piima lüpsan mina!” (sõtkun pidevalt edasi-nuppu, arvates, et olen kogemata sisse lülitanud lastekanali nagu Pariisi ringsõidubussis, kus on peale kümnes keeles jutu ka muinasjuttudele keskenduv jutt kolmes keeles lastele).

Matk jaamast Gruyères’i on pisut pikem ja meie poole tunduvalt rohkem kaldu, kui mäletasin (pakkusin 30 m, arvasin nii 70 m, tegelt 82 m – jaam 746 m ümp, linnus 828 m). Palav on ka. Nii et kui kõrgeimasse tippu jõuame – linnusesse – ja algab just multimeediaetendus Gruyères’i ajaloost (mida mu ajal ei olnud, ka sisse sai vanasti ikka eeslinnuse väravast), kulub 20 minutist pool taastumisele. Tekst (kõrvaklappidest; muu heli tuleb kõlarist) on neljas keeles, isiklikke kõrvaklappe kasutada ei saa, teksti valjust reguleerida ei saa, minu oma sosistab (saan teada, et nimi tuli sookurest, ladina keeli Grus, kes on ka elukas Gruyères’i vapil), ema kõrvaklapid vaikivad üldse.

Linnuses on kehtestatud uus liikumisskeem, aga nooli on puudu ning kui oleme näinud küllalt (raskusjõul pöörlev keskaegne grillvarras, kunst, keskajal Burgundia hertsogilt sõjasaagiks saadud pidukuued), tuleme tagurpidi järjekorras alla tagasi.

Lossimüüri ees murul lebab puude varjus kuumusest närtsinud turiste ja vähemalt kolm imetab titte.

Välimise eeslinnuse hoones (château St-Germain) on HRG muuseum, mida minu ajal veel ei olnud (HRG elas tollal ZHs, nagu rääkis legend ja kinnitas ZH telefoniraamat, kus ta ametiks oli Innenarchitekt; praeguse muuseumihoone ostis 1998). Ka see on algul noolte järjekorras, aga peagi nooled kaovad ja välja saamiseks peab tulema tuldud teed; ma ka ei näe, et inimesi tuleks välja kuskilt mujalt (nagu ennist linnuses, sest vahepeal kostis laste kisa kohtadest, kus me ei olnud käinud). Maas on HRG motiividega kummimatid. Päris mitut pilti ja muud eksponaati (nt filmi Species kummitusrongi) olen näinud muiste eelmisel Šveitsis-oleku ajal, kui ZH kunstihoones oli suur kinoajaloo näitus ja noh, ikkagi Alieni eest Oscari saanud šveitslane, HRGd oli seal terve saal.

Saadan vanale sõbrale, kellega omal ajal arutasime, kas peaks HRG-le külla minema, postkaardi ja mõtlen, kuhu paigutada nimi Helen Zweifel, mis oli nimi tema antiikkohvri nimesildil. Tillukeses muuseumipoes (kus HRG taiestega postkaardid täiesti puuduvad, ilmselt puuduvad need üleüldse) on seina peal vägagi neljakohase hinnaga suur maal. Ema küsib naljatelles, kas ma seda osta ei taha. Nali naljaks, aga kui ostaks, siis oleks seina peal HRG autograafiga „Li II”, mõtelge!!

Gruyères’i ainsal tänaval (Rue de Bourg / Marktgasse) on paksult turiste, algul törtsutab ka alpipasunate ansambel (nad üritavad mängida ameerika rahvaviisi Amazing Grace, aga et alpipasunaga saab nagu fanfaari ja muude ventiilideta pasunaga mängida ainult teatud noote, kõlab see sama koledasti kui Valgre Tartu raekoja kellamängu esituses). Vanasti oli CH rahvusmuuseumis pilt, kuidas alpipasun ja selle puhuja arenesid välja pasundavast mammutist. Pärast, kui muuseumidest tuleme, on pasunameestega ühinenud ka lipuloopija.

Gruyères FR, Le Moléson

Kell 17 käib klõps! ja turistihordid kaovad nagu Fila kammerkoor Tõnu Kaljuste „Tähelaevast”. Mu broneering jookseb tühja. Restoran on nii tühi, et üks teenindaja teeb maja taga suitsu ja sööb plastkarbist. Meie söök on raklett ehk kahe peale käntsakas juustu, mida hoiab sulana spetsiaalne grill. Mu poolt on mäevaade ja eile hotellituppa paistnud lumised mäed on samas lähedal.

Veidi tibutab ka vihma ning rõduääre taga on lind, kelle ütlen mustpea-põõsalinnuks, aga kes tegelikult on vist mingi kärbsenäpp, kes elas kevade poole filharmoonia bussipeatuses ja kandadest nõtkutamisega toretses. Naaberhotelli hoovis on rõdu alla paigaldatud suured plaadid, mis – kõrvalt paistab – peavad varjama rõdu all valitsevat korralagedust.

Kord tunnis sõitva rongini on palju aega (noh, inimene läheb mäest alla kiiremini kui üles). Vaatame läbi akna juustutehases laagerdusladu, kus on juustukerade pööramise robotid ja silt, et nende tootja on maailma suurim juustukerade pööramise robotite tootja.



La Roche FR, 29.7.1995. Seda rahvakunstiteost A.D. 2013 kahjuks enam ei ole.



Rong tagasi, aknast veel vaateid (nüüd on esil väike fotokas, ma ei jaksa enam suurega võimelda). Neljaminutine bussile ümberistumine klapib. Tagasi teist teed pidi, kolmveerand teed on taas tuttavaid paiku – aga La Roche’i tootemisammast enam ei ole. Linna poole tuleb peale palju inimesi, kes sõidavad laupäeva õhtuks linna.

Näeme isegi midagi, mis võiks olla veoautojuhtide pulmarong (nagu ka Gruyères’i raudteejaamas oodates: „Vaata, seal läheb pulmarong!” (eemal sõidab katusega vanker, neli hobust kõrvuti ees, ja nende järel väga aeglaselt vähemalt viis autot) — „Ei, tegelikult ... autod ei saa vankrist mööda. Ja need kaks kõrvuti valges inimest vankris on ... mõlemad mehed. Ja nüüd läks vanker otse ja autod said mööda...” (mis kõik muidugi ei välista võimalust, et see siiski oli pulmarong)).

Jaamapoest veel vett ja kirsse. Kive aknast välja ei loobi. Aknast kostab, kuidas kuskil harjutab pasunakoor.

Tänane läbisõit: rongiga 97,4 km, bussiga 75,3 km. Jala 8,9 km.