P: FR–BE–LU

Hotellist ära, ajakavast ligi pool tundi varasema rongiga Berni. Saan raudteesillalt vajaliku pildi.

Esimene koer BE jaamas on Berni karjakoer. Seal asjad kappi ja kohe linna peale. Jaamaplats on kaetud tervenisti klaaskatusega.

Tohutu seljakotiga hiinatar tahab pilti. Pärast näeme teda purskkaevude juures palju kordi veel, aga siis enam ei näe. Vahest said tal imelikud poosid otsa ja ta läks häbenedes vasakule ära.

Kogu Berni vanalinn näib olevat üles kaevatud. Õigemini on üles kaevatud ainult üksteist jätkavad Spitalgasse, Marktgasse ja Kramgasse, aga et see juhtumisi on just vanalinna põhiline liiklussoon ja tee jaamast karude juurde, ei saa sellest üle ega ümber. Kaaristu all kõnniteed ja vaateaknad on puutumata. (Kaaristu alla GPS-signaal hästi ei tule.)

Bärenplatz ja ehitusplanguga varjatud Käfigturm, siis piki järgmist üleskaevatud tänavat edasi. Zytglogge juures saab meid kätte Vene ekskursioon, kes kulgeb juhtumisi samal marsruudil kui meie ja kelle eest ennist üritasime põgeneda. (Märkigem ka, et Zytglogge on just seesama kell, millest trammiga mööda sõites tekkis Albert Einsteinil relatiivsusteooria mõte.)

Zytglogge pilti oskab leida igaüks! Siin on see teistpidi.

Kaks tursket daami rikuvad kauni vaate, sest ühel on seljas läbipaistev võrkpluus ....uäääh.



Bern, Kramgasse

Edasi kõrvaltänavas raekoda, siis tagasi Kramgasse ehitustandrile ja peagi jõuame vanimasse linnaossa Nydeggi, millest 1191 (täpsemini Nydeggi linnusest, mille bernlased vähem kui sajand hiljem maatasa lõhkusid) hakkas välja kasvama Berni vanalinn (ja ikka piki jõevahelist neemikut edasi: Zytglogge ja Käfigturm on eri ehitusjärkude linnamüüri väravatornid (1220 ja 1260); viimane linnamüür (1346) oli raudteejaama kohal, jaamatunnelis on värava ja linnamüüri alusmüürid ja püha Kristoferi hiidpuusliku pea).

Üle vanalinna idaosa maanduvad Bern-Belpi poole mitu väikest lennukit. Jões ujuvad kaks hullu. Üks hakkab äkki tegema meeleheitlikke tõmbeid kaldast eemale – ja nii viib tugev vool ta Untertorbrücke sillasammaste vahelt ilusti läbi.

Jõekääru välispervelt kaunis vaade (selgub, et olen muistsed vaated võtnud kaugemalt, kui praegu jaksaks ronida; täpset kohta ei leiagi). Samas pargivad turistibussid, puude vilus pingil istuvad vene mehed (üks meist: näe, bussijuhid; teine: hoopis viina võtvad meesturistid, kes ei viitsinud linnaekskursioonile minna; esimene: sellises eas vene meesturiste ei ole).

Nyddeggbrücke kaugmises otsas on kuulsad Berni karud. Vanasti elasid nad, nagu loomaaiakarud ikka, karuaugus (isegi Mäekalda tänava loomaaias oli karuauk), aga nüüd on auk tühi. Inimesed vahivad ent hoopis teisele poole – selgub, et sinna on ehitatud nüüdisaegne suur karuaedik, kus karudel on ruumi, õhku ja voolavat vett.

Postkaardid, väike puhkus. Sillalt kaunist vaadet pildistades määrin vasaku peopesa varesesitaga.

Mööda Junkru tänavat toomkiriku poole (otsides kaht ammu pildistatud maja). Enne kirikut kisab mingis ainejoobes isik, võib-olla kujutledes, et räägib sugulastega, aga telefonita.

Bern, Münster. Rong sõidab jaama.

Seeba kuninganna ja kuningas Salomon

Vuntsidega ingel Ehitaja

Münsteris sees on tänapäeval pildistamine keelatud. Väidetavasti viimase kujuderohke gooti peaportaali kujude värvigamma meenutab kurba kinopilti „Altar ja Sadolin ehk Lase loovusel lennata” (2005), aga üksvahe see umbes nõnda oligi (nagu ka Rootsi tuntuima laeva sajad kujud olid uute andmete järgi kriiskavalt polükroomsed, mitte kullatud). Toomkiriku kõrval Münsterplattform, sellelt kaunis vaade alla jõele. Alla tänavale on 30 meetrit, vahepeal on vahepeale paigaldatud allakukkumis-/-hüppamisvastased võrgud. Pläfa on ehitatud ekskavaatori- ja buldooserieelsel ajal, sellest kaevati 1986 tugimüüri remontimisel välja reformatsiooni ajal toomkirikust auku heidetud keskaegsed kujud.

Platvormi nurgas kiriku kõrval on avalik kemmerg, mille sabas näeme seismas täna juba õige mitu korda nähtud vene ekskursiooni (ja neid näeme täna paar korda veel).

Edasi sild (Kirchenfeldbrücke), millelt kaunis vaade vanalinnale. Parlamendihoone ette platsile on sillutise sisse monteeritud nähtamatud purskkaevud, mis purskavad hoomamatus rütmis, aga nii, et peale jooksvate laste saavad märjaks ikka ka nende hooletud vanemad.

Siis jaama tagasi, eine, asjad kapist.

Edasine rong on tühjavõitu (lähirong), kiire, varsti peale lageda peale jõudmist hakkavad silmapiirile kerkima päris mäed. Thuni kole suur torn vilksatab ainult hetkeks.

Spiezis tuleb istuda ümber, vahe on 15 minutit. Postkaardi olen kirjutanud igaks juhuks valmis, aga putka kohalike postkaartidega on ka. Veedame veerandtunni jaama taga kaunist vaadet imetledes.

Thunersee, sõitva rongi aknast

Järgmisest rongist avaneb hunnitu vaade Thuni järvele (uputatud laskemoon pildile ei jää). Üldiselt oleme rongides vaatega arvestanud ja istume ikka õigel pool. Aken on pärani ja saan suure fotokaga väga ägedaid pilte. Rongi- ja bussiaknast tehtud piltidest peaks tegema omaette albumi.

1990. aastatel saabus Zürichist Tallinna ninasarvik ja ninasarviku liikudel olevat šveitslased pakkunud, et eestlased, teil on meri ja meil ei ole, andke natuke merd meile. Eesti loomaaednikud vastanud, et kaup saab tehtud, kui šveitslased annavad aga vastu ühe korraliku mäe. (Sama mure vaevab ka hollandlasi, kuigi ninasarvikuta – nad tahavad mäe ehitada. Mägi muidugi saaks kole raske ja vajuks maa sisse, mistõttu pakutakse, et mägi tuleks ehitada seest õõnes.)

Aga see mõniteist kilomeetrit saab otsa ja saabub suurevõitu jaam Interlaken Ost, kus lõpeb laiarööpane raudtee ja tuleb ümber istuda Luzerni ekspressile, mis tõotab pakkuda veel ägedaid vaateid nii mäe jalamilt kui ka kurult. Mis aga plaanides pisut nagu kahe silma vahele jäi, oli rahvarohkus – nimelt on peaaegu kõik kohad broneeritud. Leiame õigel pool ühe vaba pingi, esialgu seljaga sõidusuunas, aga teatan, et ei ole häda, Meiringenis vahetab rong sõidusuunda. Siis valgub rongi kaks Hiina ekskursiooni ning sõit võib alata. Seekord on vaadata kaunis Brienzi järv ja selle taga müürina päris Alpid (ühe otsas neist on Šveitsi lennuväe polügoon, mis on Euroopas üks väheseid kohti, kus lennukid saavad maapinda kõmmutada ning kus oktoobriti peetavat efektseid õppusi).

Brienzer See

Meiringenis keerab rong otsa ringi, laseb kõhu alt välja hammasrattad ja ronib üle Brünigi kuru, kaldudes algul taha- ja pärast ettepoole nii viltu, et mõlemal korral kukuvad Hiina kohvrid ümber. Muidu ega nii palju hiinlasi korraga ole ma hulk aega näinud. Interlakenis esimesena rongi karates (et saaks istuma õigele poole) nägin kõikjal silte, et vaguni n – 4 kohta on reserveeritud umbes nagu Jing Mingpao juhitavale rühmale kuni Brünigini, mis on just poolel teel. Lohutan, et pärast on lahedam. Jing Mingpao rühm sõidab aga edasi Luzernini ja jätkab huvitava vaatepildi pakkumist: näiteks mida teeb 0,25 l Löwenbräud rahvavabariigi poja sees ja põrandal, kuidas perroonile väljuvad metalliseeritud päevavarjudega hiina prouad, kuidas ilmselt on hiinlasi majutavad hotellid ilma kempsuta, sest nad kõik üritavad käia rongikempsus. Üks hiina poisike üritab kusta prügikasti (nähtavasti mõnel pool maailmas tavaline), aga ta lastakse sabas vahele. Sabas seisab ka pidžaamas tütarlaps. Rongis magamisvaguneid ei ole.

Brünig-Hasliwil, plekist varjudega hiina prouad

Luzerni eel tuleb peale ka kohalikku rahvast, aga neile enam vabu kohti ei ole.

Luzernis sedastame, et rong oli jahutusega. On palav, linn jalutavaid inimesi täis. Interlakenis leidmatu postkasti pärast postitamata kaart saab posti nüüd. (Pärast linna peale minnes näeme, kuidas seda tühjendatakse – pool tundi kastile märgitud kellaajast hiljem!)

Pisike nunnu hotell (zum Schlüssel) on vanalinna servas, väga vaikne ja ukse kõrval on muret tekitav silt, mis kell vastuvõtutöötaja hommikul tuleb ja mis telefonilt teda muul ajal kätte saab. Ema soovitab, et äkki on uks lahti. Ongi. Vastuvõtulaud on trepikojas Eesti mõistes teisel korrusel. Seal ootab meid hotellitöötaja, küsib, kas me ta e-kirja ei saanud (ei ole lugenud, mul ei ole arvutit kaasaski). Alles pärast kogu reisilt naasmist nägin, et ta oli selles kirjutanud, mis kell ta tahab lahkuda, et me saabuksime kohale enne seda; aga no juhtus, et ta ootas meid lahkesti poolteist tundi.

Praegune hoone on ehitatud 16. sajandil, selle põrand on viltu, pistikupesi vähevõitu ja vannitoakapp seina sees. Kohe hotelli vastas on klooster, mille kell paugutab iga veerand tunni takka kuni üheteistkümneni, algab jälle kella kuuest. Platsil kohe akna all plädiseb purskkaev.

Toavõti on peen, väikese kiibiga kohe võtme sees (mitte eraldi suure plönnina nagu Mustamäe majade välisustel). Enne linna peale minekuks väljumist ja kindlusevärava taolise ukse kinnilaskmist kontrollin, kas võti ikka avab. Võtme küljes on vanaaegne võti, ilu pärast.

Luzerni suht kompaktses vanalinnas on vaatamist väärt kaks puust silda (juba keskajal oli Luzernis mõnesaja meetri peal enneolematud neli silda; ega Reuss mingi väike jõgi ka ole, et sild sellest üle ehitada oleks lihtne – aga siinkandis on suurtel jõgedel sild mõnel pool mitmekümne kilomeetri peale). Ülemise, 1993 põlenud silla (Kapellbrücke) uued osad on juba tumenenud, vahet saab ainult koiaukude puudumise ja siledama töötluse järgi ning selle järgi, et sarikate vahel varem olnud 111 ajalooteemalise maali seas on suuri lünki. Põleva silla fotoga postkaarte enam ei ole. Silla tulekahju filmis keegi videole, mida kasutati tuletõrjes õppematerjalina.

Luzern oli muiste vähe lähemal kui Basel, nii et sattusin sinna mõne korra rohkem kui kolm korda (aga sama stipendiumiga Luzernis õppinu olevat sama ajaga käinud Zürichis 22 korda). Aga samas ikka õhtul või läbisõidul, nii et vanalinna olen näinud varem ainult pimedas ja fotosid ei ole (ühe tänavavaate märgitud asukoha leian olevat vale, sest sealt kohast on vaade teistsugune).

Luzern, Zunfthaus zu Pfistern

Luzerni vanalinnas on mitu „raskelt tätoveeritud” maja, mis oleksid nagu kandnud pikka vanglakaristust maooride juures. Vanalinna alumise silla (Spreuerbrücke) küljes on vesiveski, praegu mingi väga kavala turbiiniga (langus on väga väike) pisike elektrijaam. Silla sarikate vahel on surmatantsupildid.

Edasi Reussi vasakkallast pidi hotelli poole tagasi, Tripadvisori soovitatud söömakohtade poole. On restoran Taube, aga selle ees kummaline H₂S-hais; pärast selgub, et tänava all voolab kunagine Solgi-Neeva. Taube on katnud lauad kohe jõe äärde, kus mul avaneb vaade kauguses terendavale Rigile, selja taga on paisu ülevool ja vasakul käel teisel pool jõge suplejad (alguses koos uudishimuliku luigega). Käeulatuses jõepiirde küljes on päästehaak, ühes sildiga, et iga väärkasutust karistatakse.

Päev oli kole palav ja ketsid (Meindli A-klassi ketsid) on liiga tihedad (eriti tänu reede hommikul katkenud vasakule paelale). Kratsin vasaku jalalaba pealse katki, mille külge ülejäänud kahel päeval sokk hüübib ning edasi on nädalajagu päeviti peal plaaster. Peale selle tegin vastu karedat taskuserva katki ka sõrmepealse.

Tänane läbisõit rongiga 164,9 km, läbikõnd jala 9,7 km.