CH pinnal on esimene ost postmargid, uhkelt kohe 20 tk. Asjad lähevad nõnda, et saadan postkaardi igast asulast, kus jalg maha puutub (või vähemalt üritan, sest pühapäeval ei leia ma Interlakenis postkasti ning selle ja Spiezi [loe: špiets] postkaart oli mul aja säästmiseks ostetud ja kirjutatud ette valmis). Pärast selgub mõningaseks pettumuseks, et ka Šveits on üle läinud posti tsentraalsele sortimisele nagu Eesti ja kõigil kaartidel on sama tempel, kahe erandina Jauni küla- ja Murteni väikelinnapostkontor; viimasel on koguni Murtenit reklaamiv eritempel. Esmaspäeval (29.7.) laekusid viimased kaks kaarti, posti pandud Murtenist (L 20.7.) ja Pilatus Kulmist (E 22.7.). Sellise tempoga saavad margid neljandal reisipäeval otsa ja tuleb osta juurde.
Esimeseks jaama keldrisse hoiukappide juurde. Selgub, et mu seljakott (mis on eelmisest omajagu kitsam, aga samas rõhtsuunas pikem) mahub sisse sellise kapi uksest, mis massap 7 franki ja kus jääb nii palju ruumi üle, et võiks võtta allüürilisi.
BSs olen käinud varem kolm korda, üks kord oli talvel, kui läks ruttu pimedaks (noh, ega me eriti vara hommikul minema ka ei hakanud), teine kord oli öösel neljast kuueni ja kolmas kord suvel, aga mul oli vist filmiga kitsas ja me veetsime aega kultuurselt, mitmes muuseumis ja loomaaias. See siis tähendab, et mul muistseid linnapilte suurt ei ole.
BS raudteejaam on linnast kaugel, tuleb sõita trammiga. Kuigi otsisin enne jaamaplaanidelt (SBB veebilehel on mitmekümne jaama plaanid, sisemus ja ümbrus) trammipeatuse asukoha, selgub, et esiteks on 10. trammi peatus üles kaevatud ja teiseks 10. tramm teetööde ajal jaamaplatsile üldse ei käi. Pileti saab automaadist, mida ka praegu on igas peatuses nagu vanasti, aga ma ei saa süsteemile päris hästi pihta ja nähtavasti ostan ühe pileti liiga palju. Ühe trammiga kaks peatust ja siis teisega ühe, Barfüsseri platsile. Sealt majade vahelt (selgub olevat künklik, mida ma varasemast ei mäletanud) toomkiriku juurde. Saab sisse, tohib sees pildistada (mis, nagu pärast selgub, on tänapäeval pigem erand kui reegel). Siis ristikäik, kus leian prinditud pisipildi vaadet loodusega võrreldes esimese lokaliseerimisvea, ja selle taga Pfalz ehk varjuline vaateplatvorm Reini ääres.
 |
| Kleinbasel. Te ei kujuta ette, mis tinistamist nõudis selle panoraami kokkupanek, sest võtsin panoraami spetsiaalsed üksikvõtted ääre peale toetudes (et objektiivi nodaalpunkt oleks enam-vähem samas kohas) ja fotokas teravustas kaks esimest ääre, mitte vaate järgi |
Toomkiriku platsil on tulemas suurem pidu, kohale tassitakse kaste, ühel silt „200 supitaldrikut”. Ehitatakse suurt lava või ekraani.
Mööda varjulisi kõrvaltänavaid (Schlüsselberg) suure äritänava Freie Strasseni, siis raekoja plats ja hoov. Raekoja trepil seisvat kuju, vähemalt tema kuldseid kõhulihaseid, on hiljuti värskendatud.
Raekoja platsi nurgast teise varjulisse kõrvaltänavasse (Totengässlein), kus on maalilises varjulises hoovis farmaatsiaajaloo muuseum (koduleht; Wikipedia artikkel). Oleme ainsad külastajad. Külaliste raamatus (mis on kohe esimeses toas, kust on ka väljapääs) tänasest sissekandeid ei ole, eilsest on üks, üleeilsest aga on vene koolitüdruku sissekanne, et küll on tore, et tänapäeval ei pea enam võtma selliseid „ravimeid”. Esimeses toas (ravimainete ajalugu) on nimelt väljas näiteks selliseid eksponaate (algupärastes XX saj alguse anumates, algupäraste siltidega):
- koljusammal – aidanud peaverejooksude vastu
- koljupulber (ilmtingimata vägivaldsesse surma surnult) – aidanud peahaavade vastu
- inimrasv – aidanud armide vastu
- sapikivid – mille vastu neid võeti, muuseumist ei selgu [„M.h. u. Sch.m.”: sapikivide vastu.]
Näen praegu muuseumi kodulehelt, et nad on 2010 üllitanud inimpäritolu ravimitest terve raamatu (Jürgen Mischke, Mumienharz und Schädelmoos, ISBN 978-3-033-02740-4), aga võta näpust, seda saab osta ainult muuseumipoest. Pean kirjutama ja uurima.
Veel on muuseumi samas toas amuletid (mis pidid maagilisel moel ennetama) ja votiivmulaažid (mis pidid maagilisel moel ravima) ning loomsed (kuivatatud sisalikud ja kärnkonnad, sipelgamunad, hirvesabad), taimsed ja mineraalsed ravimid ning jah, ka varajased homöopaatilised nostrumid. Votiivmulaaž on haige kehaosa väike mudel, mida inimene viis näiteks kirikusse. Väljas on näiteks vahast tilluke käsi ja jalg, aga ka puust rinnad.
Mul muuseumist pilte ei ole, sest ma ei teadnud, kas seal pildistada tohib; silti otseselt ei olnud, et ei tohi, aga pärast kassat kelleltki küsida ka ei olnud.
Muid meeldejäävaid eksponaate:
- Diderot’ entsüklopeedia (23 kd) esmatrükk, 1751–1772
- alkeemiku köök ja muistse apteegi labor, sh trehtriga vastuvoolukondensaatoriga destillaator – et vastuvool toimus kondensaatoris ülesmäge, tekitas vajalikku hüdrostaatilist rõhku pikk toru lehtrist jahutussärgini
- silt ja büst, et majas elas ja töötas kuulus arst Theophrastus von Hohenheim, alias Paracelsus (ning, nagu selgub pärast voldikust, vähe varem kaks aastat ka Erasmus Rotterdamist ning enne seda elas ja töötas majas kuulus trükkal Johannes Frobenius)
- kahe vana apteegi, sh luksusliku õukonnaapteegi sisustus
- saab teada, et C-x linnakiriku (kus ma ei ole käinud, aga ükspäev E ja ema käisid) nimipühakud, kelle nimed kõlasid umbes nagu „Kuzma ja Demjaninov”, olid apteekrite, arstide, saunameeste ja kirurgide kaitsepühakud
- apteegidekoratsioone (kohustuslik kuivatatud krokodill, muid eksootiliste loomade topiseid, turbaniga aafriklase kuju, mille kombekohane koht oli retseptuuriletil)
 |
| Basel, Totengässlein (vasakul) |
Nõnda jõuame edasisõiduks tunni varasemale rongile (SBB sõiduplaanirobot oli ähvardanud, et esialgu plaanitud rong on reede õhtul väga täis).
Selgub, et CH suuri siseliine sõidavad nüüd kahekordsed rongid (mugav, sama pikka rongi mahub rohkem reisijaid), aga teisti kui mitme muu Lääne-Euroopa suure raudteeriigi kahekordsed rongid, on siin põhikorrus ülemine ja vagunite vahel saab liikuda korrust vahetamata (samas on vagunitevaheline ühendus ainult ülemisel korrusel). Me algul seda nippi ei tea ja istume allkorrusel, nähes ühtlasi ka, et vahepealsete aastatega on ehitatud magistraalliinide äärde müratõkkeseinad, mis vaate asemel aknast põhiliselt paistavadki. Enam me seda viga ei tee. Vahepeal on valmis saanud Liestali ümbersõit (Adlertunnel, 5,3 km) ning suisa uus kiirraudteelõik Oteni ja Berni vahel (Neubaustrecke, 45 km). Rongiaknad on varjestatud, GPS-signaal sisse ei tule, mägede vahel ei kosta kohalik raadio ka.
Bernis ümberistumine 5 min. Mõlemad rongid saabuvad korraga, tuleb vahetada perrooni. Tahan pildistada vaadet Fribourgi alumiselt raudteesillalt lääne poole, aga rong on täis ja saame istuma valele poole; pühapäeva hommikul siis teine katse.
FRs on hotell kohe jaama juures, mõnisada meetrit ja ümber nurga. Tuba on mäevaatega, suured aknad vastu päikest, palav ja läppunud. Pärast mõningast koukimist saame ühe poole lahti. Selgub, et avatud osa on kohe majanurga juures (piiritajad tulevad kohe akna kõrvalt), mis tähendab, et peagi proovin pildistada silmaga nägematut vaadet ümber nurga (enne muidugi kontrollides, et fotokarihma on keritud ümber käe tavalise 2 tiiru asemel kõik 3½ (rohkem ei mahu); all kedagi kõndimas me ei näe (seal on mingi rõdukatus), aga see on oma 30 m madalamal ja noh selle maa peale jääks 1½-kilosest fotokast parimal juhul terveks ehk CF-mälukaart.
Väike värskendamine ja vaate imetlemine – tuvastan kaardi ja kompassi abil (hea, et võtsin kaasa tavalise pisibinokli ja kompassi, mitte kompassiga pikksilma, mis on sama suurenduse juures jämedam ja raskem ning monokulaarne ning tsipa kehvema pildikvaliteediga), mis mäed paistavad, leides, et kolm neist on vanad tuttavad – 14 km kaugusel La Berra (1719 m) ehk esimene jalalt kilomeetrine mägi üldse, kuhu jalutasin; vaatepildis domineerib see rohkem kui arvata võiks; silmapiiril 30 km kagusel Le Moléson (2002 m) ja La Berra õla tagant 21 km kaugusel Kaiseregg (2185 m), mis on ka viimane iseseisvalt ronitud mägi, sest äikese kätte (sh äikesepilve sisse) jäämine ehmatas kõvasti ära; kaks muud matkatud mäge – teisena matkatud Hochmatt (2152 m), mis õpetas, et kets ei ole sobiv jalats kivikülvi ületamiseks, ja matkasaabaste hankimise järel matkatud Schopfenspitz (2104 m), mille tipus oli ainult nii pingi jagu ruumi – jäävad La Berra taha. (La Berra on umbes 7 km pika ja 5 km laia kraatritaolise ringaheliku kõrgeim tipp, mis on juhtumisi just FR poole, ning ülejäänud massiiv jätab väga efektselt kõik enda taha – aga, muide, mägede endi otsast on väga selgesti näha, mis on kõrgemal ja mis madalamal.)
Siis linna peale (kiirustan muudkui takka, sest toomkirik on lahti ainult seitsmeni ja köisraudtee töötab ainult kaheksani) ning esimese mõnekümne meetri peale selgub, et sajab. Järgmine veerand tundi kulub suurest ostukeskusest vihmavarju otsimisele.
Kohe hotelli kõrval on endise lageda platsi peal uhiuus omapärase kujuga kultuurimaja Équilibre. Arhitekt on kummagi eendi otsaakende alla jätnud väga vähe ruumi, näitamaks, et põrand on õhuke, ja pannes vaataja imestama stiilis „et kuidas need püksid püsivad”.
Esimese huviväärsusena jaamatunnel, siis ülikool, kõndides umbes sama teed kui muiste FR-sse jõudes; ei teagi kohe, kuidas vanasti inimesed võõras linnas vajalikud kohad üles leidsid, kui piltidega internet sama hästi kui puudus?
Näen ära selle klassitoa aknad, kus mind saksa keeli rääkima pandi ning tegin esimese tutvuse saksa klassikaga „Das Ei ist hart!”. Kõrval on välisuks, kus ääre peal me vaheajal kõõlusime, aga mis uksest käisime sisse tundi tulles, enam ei mäleta. Võimalik, et sealtsamast, sest õues saab liikuda kiiremini kui koridoris, kus oli alati ees lehvimas mõni mustas kleidis meestudeng. Mäletan ka, et arvutiklassi ja -klassist oli igavene jooksmine, sest see oli diametraalselt vastupidises majatiivas ja sellesse pääses ainult kõrval- või hoovitänava kaudu ning vaheaja pool tundi sai läbi väga ruttu.
Siis ühikas (tänavalt – hoovi ette on ilmunud tõkkepuu), leian, et mälupilt, nagu oleksin elanud kohe trepikoja kõrval, ei vasta tõele, sest mul oli kahe poolega aken, aga esimesel kahel aknal on kolm poolt, ning jah, miks mu toa number oli siis nr 3!
Sadu tiheneb, ema paneb selga keebi, panen suure fotoka hoopis kotti ära. Vanalinnas pildistan sedasi tihedas vihmas taskufotokaga, st mõnd enne-ja-nüüd paari ei tule.
Mõni pood on vanast ajast samas kohas, aga palju on ka muutunud. Restoran Jahimees, kus üritasin MyTable.com-i kaudu kohta kinni panna, aga mis ei vastanud, selgub olevat puhkusel.
Toomkirik, millega oli ajaloos selline õnnetus, et see on keset kitsast seljandikku, kus mõlemal pool on tänav ja üle tänava majad, nõndaviisi on kirik katedraali kohta kitsas, ainult kesklööv ja kaks kitsast külglöövi. Peaportaali renoveerimine on valmis, järg on koori käes. Omaaegsed hõõglambid on asendatud jubevärvsete vanaaegsete säästulampidega. (Tänapäevane säästulamp on u 2750 K ja siis juurde teise mõõtme, rohelise-roosa skaalal nii +10...–20, kusjuures hõõglamp on kaunis kenasti u 2400 K ilma rohelise-roosa paranduseta ja pilves ilm on u 5700 K ning selge sinine taevas kuskil 6500 K ilma paranduseta – aga 2000. aastate alguse säästulampidel oli mingi jube rohekaspunane toon. Algaja fotohuviline võiks muidugi küsida: „Misasi on „rohekaspunane toon”?!”, aga sedasi küsib ainult see, kes ei ole kunagi üritanud sellise säästulambi värvi korrigeerida. Värvide ühemõõtmelisel korrigeerimisel võib valge või halli saada paika, aga must muutub tumelillaks. Umbes nagu pilves ilmaga rohelised puud, kus algeline valgetasakaal saab pilvede värvuseks õrnroosa.)
Vitraaže sees põlevate tulede tõttu pildistada ei saa.
Toomkirikus kohtame esimest Hiina turistirühma, kes, nagu teada saame hommikusöögil, majutub meie hotellis. FR neljatärnihotell on, muide, kaks korda odavam kui LU kahetärnihotell.
Pärast toomkirikut ja võrdlemisi elamusrohket tänavaületust (selgub, et toomkiriku pool kõnnitee üldse puudub, aga ümbert läheb elav peatänav) jätkame Zähringenide silla poole, kust on põrutav vaade (kõrgus jõest 46 m) Berni väravale ja sillale ning mis algselt oli rippsild (esimesed 15 aastat pärast valmimist maailma pikim), nagu ka teine sarnane kõrge (76 m) sild samas juures (need asendati mitterippsildadega alles pärast seda, kui kõva tuulega kippusid autod kukkuma üle ääre). Enne silda on kassi- ja koerakammla, kus parajasti kedagi kammitaksegi.
Sillalt paistab uue silla ehitus. Lähme tagasi, all-linna (Auge) ei lähe, tänav on liiga järsk (kuigi olin leidnud, et peale Euroopa viimase solgil sõitva köisraudtee toob alt üles ka buss nr 4 ning raudtee sõidab kella 20-ni).
 |
| Fribourg, Funiculaire. See köisraudtee on solkkäitatav – pange tähele trehtriga toru kummagi vaguni vasakus nurgas. Ülal jaamas ühendatakse see kanalisatsiooniga, paak valgub hüva kraami täis ja raskem vagun tirib allasõidul kergema (solgita) vaguni üles. All ühendatakse paak teise toruga ja lastakse solgil voolata selle õigesse kohta, torusse, tagasi. |
 |
| Rue des Epouses, minekul kiriku poole. Kõik on veel hästi... |
 |
| Rue des Epouses, tagasitulek. Varsti on kõik läbi. |
Teen restoranis fotokoti lahti, lasen kuivada.
Vanalinna kohal oli pärast vihma õhus paksult piiritajaid, kes kisavad teistmoodi kui kuuldud. Kahtlen, kas hotelli aknast (mis on maapinnast umbes 30 m ja jõest sellest paar korda rohkem kõrgemal) nähtavad-kuuldavad piiritajad on üht liiki. Selgub, et kaht liiki on: seninägematu liik on suurpiiritaja, suurem ja kõhu alt valge.
Õhtul on päikeseloojangul akna taga värvide mäng. Nähtavus muutub õige kiiresti, välja tulevad ka esimesed lumised mäetipud (algul arvan neid Alpide põhiahelikuks 60 km kaugusel, aga laupäeval näen, et need on samas Gruyères’i taga Vanil Noir, FRst 30 km kaugusel).
Tänane läbisõit: rongiga CH-ni 421 km, CH-s 131,6 km, trammiga 2,5 km. Jala 9,5 km.
No comments:
Post a Comment