T, 804. päev: igav koolitus ehk Saksa ja Austria pidu ehk leitnant Taar hüppab

Leitnant Taar hüppab. Coll. Leppik. Tartu ratsarügement u 1939.

Olen terve päeva koolitusel, kus räägitakse teatud haldusteemal, mis mind ei huvita. Koolitus on aga kohustuslik ja kestab seitse tundi. Juba 20 minutit pärast algust on kogu kuulajaskond unelähedases seisundis: tänase satsi 14 inimesest kuulab aktiivselt ainult 1 (või vähemalt istub asendis, mis lubab oletada aktiivset kuulamist; võib-olla ta valdab kehakeelt lihtsalt paremini kui teised). Üsna varsti tajun, et kogu jutustatav värk on loogilise mõtlemise ja analüüsivõime olemasolu korral iseenesest mõistetav (eriti kui ühe HelloQuizzy küsimustiku järgi peaksin olema presidendi niiditõmbaja) – ning ma ei saa aru, kuidas suudetakse sellest teha seitsmetunnine kõigile töötajatele kohustuslik koolitus! Mu arust saaks sama asja öelda ka veerandtunnise ettekandega või anda jutt hoopis paberil. Sisustan hommikupoole sellega, et kirjutan üles paremaid kilde ja tähelepanekuid. Näen, et poolviltu minu kõrval istuv rootsi kolleeg sehkendab kah midagi paberile (keegi muu ei kirjuta): ta hoiab paberit küll enda poole, aga korraks vilksatab serv madalamale ja näen, et ta hoopis joonistab niisama. Pärastlõunal kostab mu vastas istuva taani kolleegi A poolt pliiatsikriginat – ka tema joonistab. Elevusehetk on ainult siis, kui ruumi 18 °C tundub paljudele liiga külm ning taani kolleeg B hakkab seadma laes olevat kaht kliimaseadet, mis käivad sama puldiga ja saavutavad mõistagi soovitule vastupidiseid seadistusi, kuigi mitte temperatuuri −123 °C, mida pakub teine taani kolleeg ja mis tuletab meelde soojustehnika õppejõu T meenutusi, kuidas keegi vene noormees talle eksamil kinnitanud, et ülisügavkülmutamine tähendab jahutamist temperatuurivahemikku −400...−300 °C. (NB! Kus on absoluutne null?)

Pärastlõunal panen paberile aga lõunal tulnud mõtted võimaliku järgmise õpinguetapi tarvis. Kes teab; aga kui tõesti teostub, siis panin esimesed mõtted kirja 30.9.2008.

Koolitusel on ka rühmaharjutused. Esimeses tuleb välja mõelda kujuteldava mitmekeelsuse edendamise üritusega seotud protsessid. Meenutan, et mõlemal Balti peol on mul olnud üks ja sama ülesanne, preparing smelly fish that no one else wants to do. Saame teada, et Kreeka pidu ei ole olnudki, sest kreeklasi on ainult neli. Seepeale teatab iirlane, et mis värk, kui nemad tegid patrikupäeva peo ainult kahekesi (sama peo, millest ma mäletan peamiselt läti kolleegi, kes teatas mu kohale jõudes, et kõigil läheb juba kolmas iiri kohv, ja kinnitas seda tublisti kõikuva olekuga). Pakun, et kreeklased võiksid ühte heita mõne muu Vahemere rahvaga ja teha ühise peo. Seepeale kurvastab kreeklane, et võib-olla hispaanlastega, sest itaallastega kohe üldse ei saa ja prantslastel on oma pidu. Seepeale hüüatab maltalane, et maltalastega võiks! — Siis läheb jutt koolitusele tagasi ja keegi avastab: We haven't discussed the method of execution!, mille peale kaalun hetkeks, kas pakkuda ajaloost tuntud meetodit beheading. (Ameerika ajakirjaniku John Guntheri raamatus Inside Europe (1938; eesti halb tõlge „Nüüdse Euroopa juhid” ilmus 1939) on lugu, kuidas Göring jäänud ajakirjanikega kohtumisele hiljaks ja vabandanud, et olnud jahil, originaalis ilmselt I was shooting, mille peale keski inglise ajakirjanik märkinud, et loodetavasti käis ta laskmas ikka loomi, mitte inimesi.)

Neljast rühmast kaks on välja mõelnud lahenduse vormi, aga jätnud läbi mõtlemata sisu: nimelt veebilehe, jutustades põhjalikult, mismoodi nad veebilehte promovad (sh lendlehtedega), aga jättes tutvustamata, mida veebileht ise teeb. Näiteks kui ühele rühmale pakun, et nad võiksid veebilehel üritust ennast üle kanda (you have a webpage, you have a concert, why not have a webcast of it on your webpage!), mille peale teatab üks selle rühma osalistest: We already have a webpage!, nii et keegi vähe noorem asub talle selgitama, mis on veebisaade.

Mõneti huvitavamaks läheb, kui jutt jõuab riskihindamiseni. Teine rühmaharjutus jutustab arhiivimisprotsessi riskihindamisest, millega seoses meenuvad mulle kultuurivarade sõjaaegse evakueerimise probleemid ning haaran ohjad enda kätte. Need probleemid olid põhiliselt sellised, et kohale jäetava kultuurivara pommide all hävimise risk oli väga suur, transpordil hoiukohta suur ja hoiukohas väike, ent juhtus ka seda, et evakueerimata ja kaitsmata kultuurivara jäi alles ning evakueeritud vara hävis; samuti see, et kultuurivara hävis alles pärast sõjategevuse lõppu, kui vabastajad selle „vabastasid” (nagu kirjeldab Bonni zooloogiamuuseumi topistekogu hävingut Ameerika tankide kaunistustena Saksa tuletõrjeteoreetik Erich Hampe 1961. a teoses Der zivile Luftschutz im Zweiten Weltkrieg) või koos hoiukohaga maha põletasid (nagu arvatavasti juhtus Königsbergi lossi ladustatud merevaigutoaga). Ent ühes rühmas on kaks itimeest ja neilt saame huvitava ülevaate, kuidas toimub asutuse elektrooniline arhiivimine päriselus.

Muid kuuldud mõtteid:

• Objectives are really the „engeen” of the organisation.
• The first one, it is like a cube. The second one, like a pyramid. Väidetavalt on püramiidil 2 mõõdet rohkem kui kuubil. Meenub klassika: Not one- or two-bladed, but nine-bladed!
• Et kogu jutt on nii iseenesest mõistetav, meenub mulle raamatust „Nüüdse Euroopa juhid” veel episood, kuidas Stalini ema olevat kutsutud poja juurde külla ega polevat mõistnud, mida ta poeg Kremlis päris täpselt tööna teeb.
• Compliance is mandatory. – Võiks lisada taas klassikat: Resistance is futile!
• Iga kord repliiki surprise, surprise! kuuldes ootan, kas äkki tuleb veel sama päritoluga teksti: And then, there was Garganel. He was evil. „Ugh, I hate smurfs!”

Ühel vaheajal tuleb esineja mu juurde küsima, kas ma elan Kõrgmetsa kandis, et ta olla ükspäev Kõrgmetsast läbi haldushoonesse sõites (mis on linna teises otsas, mööda kiirteed ei saa) näinud mind bussipeatuses.

Aga pärast koolitust on Saksa ja Austria pidu. Koolitus läheb küll ligi kolmveerand tundi üle, osalejad lohutavad esinejat, et ei ole midagi, tavaliselt peod täpselt ei alga; aga seekord on vist alanud, sest kui kohale jõuan, on söögist alles ainult kahe suurema koogi tükke, kaks taldrikutäit searasvaleibu ja algselt lipukesi hoidnud kapsapea. Jooki on alles mitu korda üle inimeste suutlikkuse. Kapsapea meenutab tudengiaegset lugu, kuidas ühingukaaslased olid spetsiaalsete valemite järgi arvutanud, kui palju toiduaineid peoks ostma peab, nt võileibade jaoks kaks leiba. Midagi läks koledasti viltu, võileivad kadusid mõne minutiga ja peagi ka kapsapea ning ühingu ajakirja järgmises numbris ilmus mu kirjutatud lugu, kuidas ühing toidab kahe leiva ja viie kalaga viis tuhat inimest (mis lõppes sõnadega „ja nad nägid, et see üks ülivägev ühing on, ja ruttasid liikmeks astuma”).

Lahkun pool seitse, et jõuda postkontorisse. Jõuan kell 18.59, aga uks on juba kinni, sees askeldab koristaja. Edasi jaamapoes.

Sajab. Karta on, et sel aastal enam uisuilma ei ole, kui just ei hangi uiskude alla uudseid vihmarattaid.

Bloggeri kinnitussõna on qqwmetzj. Ötzi leidjale olevat nüüd 17 a hiljem lõpuks leiutasu ära makstud, teatas täna BBC. (Saksa Wikipedia kirjutab, et rahvasuu olevat Ötzi rahvuse paika pannud nii: ta ei saanud olla itaallane, sest tal olid kaasas tööriistad. Ta ei saanud olla austerlane, sest koljust leiti ajujäänuseid. Võib-olla oli ta šveitslane, sest oli jää sisse külmunud. Väga hästi võis ta aga olla sakslane, sest kes teine läheks kõrgmäestikku sandaalidega!)