T, 2503. päev: Ohne mich

Kevad on tulnud: kui tööle lähen, istub maja ees lillekasti serval joodiknaaber üsna suvises riietuses. Iseasi muidugi, kui ta ei ole talveriideid lihtsalt maja peale ära kaotanud, nagu pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul lifti lehatanud salli. (Õhtul, kui ooperist tuleme, on teises lillekastis teine sall, arvastavasti kah joodiknaabrilt.)

Arvuti hangub umbes kolmveerandiks tunniks (ma ei julge välja lülitada, et äkki mu näputöö kaob; tegutsema hakkan alles siis, kui olen selle hirmsa mõttega harjunud, aga ennäe, mu töö on alles).

Õhtul aga ooper. All fuajees on silt ja enne algust ilmub lavakülje nähtamatust uksest teatridirektor, kes selgitab, et laulja haigestumise tõttu asendab teda teine, kes aga ei näitle. Me algul ei saa korraldusest üldse aru, et mismoodi, üks on gripis ja ei saa laulda, ja asendaja laulab, aga ei näitle?! Lahendus on lihtne: peaosalisi on laval korraga kaks. Üks näitleb, aga tõesti ei laula, maigutab ainult suud ja vehib, teine seisab lava nurgas, noodipult ees, ja laulab, aga ei vehi.

Ütleme, et Der Rosenkavalier ei ole Richard Straussi loomingu paremiku hulgas. Richard Strauss oli see „tõsine Strauss”, kes kirjutas muusikapoeemi Also sprach Zarathustra – mille esituse eel Estonia kontserdisaalis mingi Leedu orkestri ettekandes kurtis kuluaarides üks soome vanahärra teisele, et ta läks kontserdile ainult ja ainult sellepärast, et muidu naine tänitab, et mis sa seal Talinas muidu käid kui ainult joomas, aga nüüd on tal ette näidata, et käis Straussi kontserdil, aga igasugune Viini valss ajab ta oksele; loodetavasti oli temagi üllatus meeldiv – ja Berliini olümpiahümni (Völker! Seid des Volkes Gäste; 1958 võeti püsikasutusele 1896. a Ateena mängude hümn). Viinis elanud Straussina oli tal nähtavasti perekondlik kohustus kirjutada midagi ka operetipublikule, aga miskipärast otsustas ta seda teha ooperina, mis, nagu saksa ooper ikka, kestab tugevasti üle kolme tunni. Võib-olla seepärast seisab kavalehel ka žanrimääratlus „komöödia”.

Kui pärast Operabase’ist uurin, kust võisime mõnd näitlejat näinud olla (nt „need kolm meest, kellest üks meenutas „Vene talvise kalapüügi eripära” metsavahti, olid kolm meest ka „Parsifalis””), selgub, et õige mitu on etendatud rolli peale ooperiteatrite vahel liikudes spetsialiseerunudki, näiteks meespeaosalise rollis olev metsosopran on seda etendanud juba viis aastat. Naispeaosas (keda II vaatuses küll laval ei ole, aga ta on tegelaste nimekirjas esimene) on Kamilla Nylund, keda viimati nägime „Tannhäuseri” mingi Saksa ooperifestivali võrdlemisi ilmetu lavastuse plaadil Eva rollis; meespeaosalist dubleerinu leidub „Nürnbergi meisterlauljate” plaadi teisest naisrollist.

Pärast vaheaega on mul binokkel taskust väljas, aga laval on valgem ja nii detailselt ma nägusid ka uurida ei taha, nii et ainus kord, kui mõtlen, et nüüd tõstan ma kiikri silmele, vaatab peaosalise dublant joonelt minu poole ja mõtlen, et ta kindlasti näeks binokliklaaside välgatust, ja seepärast ei vaata. Paela saab rahus mudida ka ning pael on ka ses suhtes tore, et binokkel ei kuku igavamate kohtade peal täitsa maha nagu kava.

Konsiilium järeldab, et paremate osatäitjatega olnuks lavastus ehk parem (näiteks kuidas teeks oma seda kunagist leivarolli kingaraamatu autor, kes plaadilt nähtuna on mõneti elavama loomuga ja sobiks 17-aastast noormeest mängima vähe paremini – meesterahva liikumist õppinud ta rolli luues staadioni ääres jalgpallitrenni vaadates).

Vähema karastusega rollitäitjatel oli diktsiooniga lugu halb: kõrvu jäi koht II vaatusest, kus üks sinise kleidiga ümmardaja laulis midagi, millest ei saanud aru mitte midagi ja mis meenutas tiitreisse tulevat teksti vahest ainult rütmi poolest.