K, 2490. päev: igasugust

Suitsuhais hommikul liftis teatab, et see, kelle politseinikud eelmisel nädalal ära viisid – näiteks korduva prügikastis tuhnimise või maja välisukse korduva lõhkumise eest –, ei olnud joodiknaaber. Tema viimased kangelasteod on öösärgi väel maja välisukse juures jalutamine ja käigu pealt kusemine, mida ma peaaegu pealt nägin (nägin postkasti juurde minnes, kuidas – kuidas! – ta välisuksest väljus, ning kohe naastes, et ta oli jõudnud tänavani ja vahepeal oli keegi ukseesise siia-sinna täis kusnud).

Tööl remonditakse täna aknakatteid, mis liiguvad üles-alla otsekui isetahtsi. See meenutab stseeni filmist Les Visiteurs (1993).

Taastunud on omaaegne onomastika andmebaas (kaardita).

Veel leian, et EKI keeleabi http://keeleabi.eki.ee/ soovitab kenasti "külmpressitud oliiviõli" ja [otse]tõlget "neitsioliiviõli" nad ei poolda (vrd siin).

Telekas näitab, et Viimsis avatakse Laidoneri kuju ning, käsi õieli, vehib selle poole ristiga üks kleidiga mees, keda üks püsilugeja nägi kunagi toidupoes ning tal hakkas EPL jumala-kolumnide tõttu nii lõbus, et unustas ära, miks poodi tuli (umbes nagu ma olin näinud Arnold Rüütlit Talina kaubamaja toidukaupade osakonnas vähe varem, kui ta veel ei olnud president, ja sain teada, mis marki piima ta joob). Kindlasti läheksid ürituse korraldajad häbist sinisetäpiliseks, kui teaksid, mida Laidoner ligi sajand tagasi, umbes 1923 ütles: Eesti sõjavägi vajab mitte vaimulikke, vaid psühholooge.