E, 2488. päev: uus libreto

AK-s on kaks Taaralinna uudist: noorte leiutajate kokkutulek (kus nad teevad asju, millest nad ise ka ei tea, kuidas need töötavad ja milleks neid vaja on; ühel nõutul noorsandil on mõlemad kulmud viltu ühele poole, mida ma varem näinud ei ole) ja kohe seejärel, kuidas Tartu maraton jääb tänavu ära. Viis minutit hiljem olen välja mõelnud koguni kaks lahendust, kuidas saaks maastikul lume peal suusatada ka siis, kui maastikul lund ei ole (vihjeks olgu öeldud, et lumekahureid kasutama ei pea ja rattaid suusal all ka ei ole).

Pariisi ooperi mängukava läbi uurides jäi tuttava nimena silma nende „Võluflöödi” lavastuses Sarastrot kehastav Franz-Josef Selig, kellest esiti arvan, nagu olnuks ta ein Bauunternehmer mit Schugr. 58, aga kontrollin plaadilt järele ja ta oli Sarastro Covent Gardeni 2010 lavastuses. Mispeale ketrab fantaasia edasi ja tekib ooperi „Nõukogude võluflööt” libreto alge. Pühendatud kõigile vene aega hellitavalt „nõukaajaks” nimetavatele minevikuihalejatele.

Noor spetsialist Pamino suunatakse tehasesse, kus lokkab suur korralagedus. (Algul pakun konkreetselt, et saadetakse vanaraua plaani täitma; pärast jääb konsensuseks, et tootmisplaani.) Tehasel on tark, aga üsna jõuetu direktor Sarastro, kes mõistuseinimesena astub õigel ajal mõtlikult kõrvale. Papageno on ametis varustajana ja tema põhitegevuseks on mitmesuguste asjadega hangeldamine kodanik Öökuninganna heaks (kindla töö- ja elukohata). Loomulikult kasvab ka Papageno raskuste kiuste ja komnoore Papagena abil ümber. Aeg-ajalt üritab sotsialistliku võistluse varjus sekkuda peletis Monostatos. Näidatakse edumeelseid haritlasi. Mitme vaatusetäie seikluste kiuste saavad kõik head õnnelikuks ja maa kohale tõuseb suur punane kommunismipäike.