Päike särab ja on soe. Üksaasta käisin 24.2. juba rulluisutamas. Hommikul juba oli soe, isegi nii soe, et vaatasin imestusega, misasi on hall kirme bussipeatuse taga raielangil – härmatis siiski, öö oli selge ja jube külm.
(Ma pole seda siin kirjutanudki, aga kui mõni nädal tagasi sain teada, et M82-s on süttinud supernoova, mis binoklis paistvat, tahtsin seda oma silmaga näha, olles varustanud end umbkaudse teadmisega, kus on M82. No ja, kuigi M82 üldine taevapiirkond rõdult paistis, oli kellaaeg pisut nii hiline, et M82 oli kerkinud päris kõrgele taevasse, nii et lebasin rõdul selili ja määrisin selja tihasesõnnikuga ära. M82 jäi muidugi üldse leidmata. Praegu leian, et 10×50 binokkel oleks teisendanud supernoova näilise heleduse 10,5st 6,2-ks, mis on umbes selle alumise otsa juures, mida silm veel näeb; kolaka 20×80 astronoomilise binokliga olnuks õnne vähe rohkem, see kergitanuks heledust veel ühe tähesuuruse.)
Koosolek, mille pärast olin nädalavahetusel veidi muretsenud. Üks kolleeg marsib poole pealt sisse, istub laua äärde maha, vaatab ekraanile, ütleb: „Oih, vale koosolek!”, tõuseb püsti ja marsib välja. No ja nüüd, kallid eesti lugejad, arvake ära, mis edasi sai? Tüüpiline eesti suhtumine oleks tagaselja kommentaar à la „ei tea, mis tema siit otsis?”, „on mõnel aga kiire” ja „ähähää”. Siin ei ütle mitte keegi aga mitte midagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment