P, 2487. päev: Pariisi ooperis

Nagu teada, tegutseb Pariisi ooper kahes majas. Üks on vana, selles on käinud Hitler (1940, ühe korra, hommikul vara, teadis põhiplaani peast, üks uks oli kinni müüritud) ja seal etendatakse peamiselt balletti. Teine on uus, määratu postmodernistlik majajurakas nagu Tõnismäel rahvusraamatukogu, aga kui RR kavatisele on ilme andnud ainult ruut, siis Bastille’ ooperile on andnud ruut ja poolring. See poolring, mõistagi, meenutab Süda tänavale ehitamata jäänud Estonia uue maja projekti, kus seda kah kavatseti kasutada.

Sise- ja väliskujunduses on palju graniiti, aga mul ei ole dosimeetrit kaasas. Idapoolne naabermaja on nii lagunenud, et ühest aknast paistab sisse ja teisel pool maja vastasaknast jälle välja.

Saame omal nahal tunda, et nagu Pariisi kesklinna hooned ikka, on Bastille’i ooper kütteta. Saalis on esimese vaatuse järel vaheajal soojem kui fuajees. Kohanäitajatele tekivad esimeseks vaheajaks kaela sallid.

Nagu teatris ikka, anname mantlid riidehoidu, mis on parteri ukse taga. Riidehoiu numbrid on küll üllalt neljakohased ja teenindajaid tervelt kuus, aga nagisid on vahest ainult nelisada. Saalis olevat kohti 2703.

Puhveteid on I rõdu fuajees kaks, kummaski silt, et eriti kiireks teenindamiseks saab tellida napsud ette. Mitut sorti vahuveini on, erinevalt siinmaa suurest teatrist on isegi kohvi, aga kofeiinita. Mu arust seepärast, et mitte häirida vaatajate und, kui tükk satub olema väga igav.

I rõdu sissekäik on II ja II rõdu sissekäik IV korrusel, kusjuures Prantsusmaal on I korrus see, mis eesti mõttes II korrus. Trepid on laiad ja pikad.

Seltskonda parteris ei näe; võib-olla istub rõdudel lihtrahvas, kelle seas meie oleme peaaegu et kõige peenemas riides (nagu oli 2012 Viini metroos näha, kes alles läheb kontserdile, rääkimata tagasitulekust). Vaateväljas on ainult üks kasukas, aga selle all on roosa kootud kampsun, mida on vaateväljas rohkem.

Istmed on tehtud käblikutele, jalgu sirutada ei saa ja seljatoe mügarused on täpselt peegelpildis selja kõverustega. Kui aga inimesed on nihkunud mõni minut enne algust meie ümbert vabadele eespoolsetele, kallimatele kohtadele, saab laiutada ja sirutada jalga külje peale. (Selle kohta oli üks Loriot’ sketš, mille pealkirja ma ei tea – vbl „Flötenkonzert”, aga Loriot’l oli kontserdisketše mitu – ja seega linkida ei saa: tulemas on peen kontsert, esireas on paar kohta tühjad, inimesed hakkavad istuma järgmisest reast ettepoole. Kui nihkumine on jõudnud saali viimase reani, tulevad need esirea piletiomanikud siiski kohale ja kogu see segane lainetus toimub teist korda. Kõik see aeg on muusik valmis alustama ja ootab kannatamatult, millal saal vaikib.)

Käes on köhahooaeg. Üks kuuldekauguse daam käib igas vaatuses ukse taga köhimas, esimest korda naastes istub meie rea otsale. Pärast sööb raginaga köhakomme.

Binokkel ununes maha ja nõnda leian alles õhtul hiljem, et kavva oli trükitud naispeaosalisest iidne noorpõlvefoto. Kava on massiivne (23 × 16 × 1 cm), maksab 12 € ja selle sai osta koos piletiga ette. Annan aga kavakupongi kavamüüjale ja saan vastu kava, mida pärast ei ole kuhugi panna, sest tasku ei mahu ja kotti ei ole. Oletan, et kavamüüja töötas varem kalaturul, tal on sama vali hääl.

Peale üleriiete on vaatajatel saalis kaasas ka mõni kott ja kohver.

Esimesel vaheajal fuajees jalutades (mitte et seal kogu rahvas kappaks jalutada ringiratast, nagu see mõnel pool kombeks on) märkan, et lähipäevade mängukavva on märgitud etenduse lõpuks 17.40, mitte 14.30 + 3 tundi 23 minutit (= 17.53) nagu veebilehe mängukavas. See tähendab, et lootus jõuda kella 18.40 rongile tugevneb.

Tagasisõit kulgeb üle ootuste hästi: Werther sureb 17.40, metrooperroonil oleme 17.49, raudteejaamas oleme 18.00. Sööme natuke. Mis te Pariisist ka ostsite – seebi.

Tagasi sõidab topeltrong, meie vagun nr 18 on kõige esimene ehk jaamahoonest ligi poole kilomeetri kaugusel. GPS saab signaali kätte ja mina lahedaid pilte, kui rong on linnast väljas ja kiirus 315 km/h.

Ja nüüd siis etendusest endast.

Lavakujundus on igas vaatuses oma! Realistlik, mitte „tühi lava + plasttoolid” (à la R. O. E, „T.”) ega „tühi lava + veristest linadest tagasein” (à la V. O., „P.”). (Äkki hakkab tühja lava aeg otsa saama?) IV vaatuses sajab laval lund. I vaatuses on pisut üle elusuuruse aiamüür ja värav, mille kõrval paistab esimest korda end laval näitava peategelase pikkus olevat nii 90 cm. II vaatuses on laval kujutatud kiviäärega terrass ja sellest tahapoole laskuv trepp; E nägi, kuidas lõpupoole Werther sellest alla hüppas, ma ei märganud, mu arust kiirustas niisama trepist alla. III vaatuses on umbes nagu tagasihoidlikus rokokoostiilis tuba ja IV vaatuses on Werteri surikamber, mis algul on lava taga, aga sealt aeglaselt ettepoole sõidab – ooperilava on pisut ettepoole viltu ja mõtlen, mis saab, kui langemist pidurdav tross katkeb ja kamber tükkis maailmatenoriga orkestrisse partsatab.

Orkestist paistavad mulle eriti hästi kätte timpanid ja muud löökpillid. Vahepeal näib, et timpanimängija on väsinud ja on heitnud timpani peale kummuli, aga ta vist häälestab pilli hästi vaikselt, et keegi teine ei kuule. I vaatuses on laval solisev purskkaev, mis ikka soliseb nii, et kole. II vaatuse algul jääb neli orkestranti hiljaks, jõuab kohale pärast dirigenti ja lipsab siis vaikselt oma kohale.

Valgustus on ka loominguline, aga õnneks mitte nii ajastutruu, et oleks ainult küünaldega (à la O. C, „E”). Kostüümid on ajastutruud küll, õnneks, mitte nüüdisaegsed ülikonnad.

Nagu tudengiajakirjas, kus ooperikülastuse jutu oli kirjutanud ehitustudeng ja see vaagis peamiselt ooperiteatri tarindeid, olen siin peamiselt jutustanud sellest, kuidas me Pariisi ooperis käisime, ning lugeja tahab nüüdseks kindlasti teada ka, kuidas ooper ise meeldis.

Elusa Roberto Alagna püüne peal nägemise võtab kokku ainult üks rida: ja siis see hääl, see hääl!!