L, 2500. päev: kappi täitmas

Arvake, keda ma esimeseks maja taga kuulen, kui hommikul koertega jalutama minnes toauksest väljun? – Metsvinti! Õhtuks aga on vihm ja külm tagasi.

Täna valmivad seast kõrvad: raami vahele pingutatud üks kiht pabertaskurätti, mis on kaetud PVA-ga. PVA-d lahjendada ei saa, selle kontsistents on üldse veider (sihuke hall, noh, paksem tatt).

Meil on kuskil ka kastmispudel, aga selles on mingi taimemürk (praegu meenub, et ka kastekannu küljes on prits): vana lendavate lennukimudelite ehitamise tehnika, et paber kleebitakse kohale, niisutatakse ja kaetakse liimiga: kui liim kuivab, tõmbub paber pingule ja on tugevam kui liimita. Õigupoolest pingul lennukipaber lakitakse, mul lakki kuskil on, aga ma ei tea, kuidas talub lakki kõrvaraami PVC ja kere XPS.

Panen sea tuulduma rõdule (vanasti sain PVA-liimist hirmsa peavalu, olen ettevaatlik). Siga peab lebama selili, sest märg paber venib ja kõrvade sisu on kenasti kottis; kui need kotid jäävad (st kõrvaleht raami vahele pingule enam ei lähe), siis jääb loomulikku asendisse, kui lebab kuivamise ajal selili.

Rongiga naaberlinnas. Palju plaate, söök, Kella kõrtsi tähtsaim ettekandja küsib, kas täna daam ka tuleb.

Meil on teatavasti 21-kohaline veinikapp, mille täitmisega on alati vaev, et sellesse sobivaid veine siinmaal ei müüda ja veojõud on alati napilt väiksem kui tarbimine (alati ei viitsi, korraga mitut tassida ei jaksa jne). Nii et seekord, mõtlen, kui olen üksi ja toitu ei osta, võin võtta kaasa 9-kohase pudelikoti ning kümmekonda pudelit suudan kanda küll.

See on kergemini mõeldud kui tehtud, eks ole.

Kõigepealt on kohutavalt piinlik juba poes, kui mu kärus on ainult 9 pdl veini. Toeta kohalikke tootjaid, aga noh. Rongisõit kulgeb suht tagasihoidlikult, midagi ümber ei kuku ega reetlikult kõlise, aga siis jaamas hakkab juhtuma. Kõigepealt tuleb vastu kunagine tudeng, vahib mu kotti. Siis paarkümmend meetrit edasi tuleb vastu keelekursuslane L (see on esimene kord, kui kedagi keelekursuselt üldse linnas näen), teeb juttu ja vahib mulle kotti. Ning lõppeks tolgendab maja ees vastu joodiknaaber. Kõigil fikseeruvad silmad muidugi minu raskesse kotti, kust turritab seitse erisugust pudelikaela.

Siis Kõrgmetsa loomapoest koeratoitu, siis söögipoest sööki ja veel veine. Õhtuks on kapi 15-kohaline alumine osa täidetud.

Siga on rõdul küll terve päeva ilusti tuuldunud, aga kõrvad kuivanud ei ole; isegi soe föön ei aita. Panen vannituppa radiaatori juurde. Kõrvad lähevad pingule, liim ühtlaselt laiali läinud ei ole. Kannan kõrvadele teise kihi paberit, mis muidugi niisutab ka esimese kihi, mis läheb uuesti kotti. Seekord kuivab siga vannitoas, mitte enam rõdul.