Algab värvimine (loe: mässamine värve segades): ninaaugud ja koonukortsude varjud koosnevad helepruuni, roosa ja musta segust 3 : 3 : 1 (mis näeb välja täpselt nagu määrdunud tumepruun), kõrvade sisemus koosneb heleroosa ja valge segust 1 : 1, muu paljas kere koosneb heleroosa ja elevandiluu segust 1 : 1.
Saab teada, et värv ei kata, mistõttu tuleb seda peale kanda palju kihte, mistõttu värvimine takerdub (tuleb hankida väike purk ja sinna värvisegu valmis segada). Vähemalt kolm kihti. Kusjuures käteehitustehnika tähendab, et need kolm kihti tuleb kõigepealt kanda kerele ja käsivartele, siis käed paigaldada ja vormida õlad ning siis õlad kah mitu korda värvida. Purgi peal ei seisa, kui kaua peab värv enne järgmist kihti kuivama, aga see näib olevat mitu tundi. Püksid saab värvida siis, kui kere värvitud, aga käed veel paigaldamata. Silmadel on praegu kaks värvikihti, aga neid tuleb veel vähemalt kaks.
Saab teada, et papp paletina ei kõlba, akrüülvärvi niiskus tungib papi sisse. Palett on seega XPS-st pirnialus.
Värvimine algab kõrvadest, järgmiseks kere ja jalad. Vahepeal alustan saba tegemist, mis koosneb keerutatud traadist. Eelmine roheline traat, millest koosneb koonu toes, on kuhugi kadunud, kasutan uut, aga mille roheline kate keerutamisel kildub. Esimene saba on taoline, et kahekordsele keerutatud traadile on ümber mähitud PVA-liimiga niisutatud paber, aga see kuivab määratu aja, mil läheb traat rooste. Viskan ära ja keeran 2 mm messingtraadist uue saba, mille paigaldan.
Püksivärvel on praegu markeeritud mööda kere ekvaatorit kulgeva soonega, kuhu alguses pidi tulema kleebitud nöör, aga nüüd ei tule. Kere roosa läheb üle selle soone ja pärast pükste must ulatub altpoolt soone ülaservani. Oodata on, et sirge joone saamiseks läheb vaja maskeerimisteipi.
Käsivarred koosnevad 5 mm pehme PVC-kattega sidumistraadist, mida ühendab õlgadega keerutatud traadist aas, millest läheb läbi M4 polt ja mille vabad otsad on keeratud kahte kohta ümber käsivarre. Käelaba on tehtud samamoodi, sama traat jookseb läbi kämbla ja pöidla ning kumbki ots on keeratud ümber käsivarre. Kämmal on epokitist, pöial pahtlist. Käsivarred on mõneti giboni mõõtu, aga pildi järgi see ehitataval nõnda just ongi, sest kui ta hoiab käsi enda ees, on need tugevasti pikemad kui niisama rippu. Epokitist kämblad tekitavad mõningase raskuse ettepoole, mis seisva sea stabiilsust parandab. Toetamise huvides tuleb kinnitada käsivars kahest kohast: peale õlaliigese kleepida ka õlavars kere külge. Käsivarte külge on kinnitustraatide varjamiseks keritud-kleebitud paar kihti 4-kordset pabertaskurätikut – seekord momentliimiga.
Nii et siis kuivõrd seaehituses on ees ootamas tehnoloogiline paus, olgu siin tegemata tööde loetelu:
- käed värvida 3×
- jalad värvida 2×
- kere värvida 2×
- saba värvida 3×
- silmad värvida 2×
- püksid värvida 3×
- käed paigaldada
- õlad teha ja värvida 3×
- silmad paigaldada
Pärastlõunaselt koerajalutuselt naastes ja lifti oodates loivab meieni joodiknaaber, uus suits hambus. Paneb selle asjalikult põlema (kuidas siis ta saaks liftis sõita ilma!) ja siis tuleb meie lift. Kuivõrd ta ei liiguta, lähme sellesse meie, aga siis – kui ma olen juba korrusenupu vajutanud –, hakkab ta liikuma, ilmse sooviga tungida kah samasse lifti. Väljun kiiresti ja vehin, et mingu aga. Seepeale jääb ka tema välja ning kisab ja sõimab natuke. Saan aru, et näe, temaga sõita ei taha, käib siin kogu aeg koertega (kes aga lifti ja fuajeesse ei kuse nagu tema, ammugi nad ei suitseta liftis). Ütlen ilusti ja selges eesti keeles: „Ära karju.” Lift on selle aja peale minema sõitnud. Vajutan liftinuppu, avanevad teise lifti uksed, vehin, et mingu tema sellega. Sõimab, aga ega me liigu, jälgime asja ohutust kaugusest (tema löögiulatusest igaks juhuks väljas). Liftiuksed lähevad kinni. Siis vajutab tema, sama lifti uksed avanevad, ta sõidab sellega minema. Mitme sekundi pärast (kui ta on ära sõitnud ja ohutus kauguses, aga veel üles jõudmata) vajutan nuppu uuesti, läheb aega mis läheb, tuleb sama lift, milles juba kord käisin, sõidame sellega üles. See vähemalt ei haise.
Õhtul koertega minnes satun alla minema sama liftiga, millega enne üles tulin, aga üles sõidan sellega, millega enne sõitis joodiknaaber. Kui lifti uksed avanevad, ehmatan omajagu, sest ta must (värvi ja leha mõttes) haisev sall on riputatud lifti lambivarju külge nagu peletis, sest keegi seda puutuda ei julge. Üldkokkuvõttes on joodiknaabril kõvasti vedanud, et ta elab 21. ja mitte 16. sajandil, kui siinkandis põletati usinalt nõidu.
* * *
Lapsepõlves oli üks mu hariv lugemisvara vanaema juures pakk isa vanu Horisonte, mis tollal olid poole väiksema formaadiga kui hiljem (aga see-eest paksemad) ja sisaldasid ka ulmejutte, mis kadusid Horisondist 1980. aastatel. (Muu väga hariv lugemisvara oli pakk vanu Eesti Loodusi ja maal pakk vanu Pikreid.) Kuumad sõnad olid 1960. aastatel küberneetika ja mehitatud kosmoselend. (Uuemate vanade Horisontide pakk oli maal.) No vat. Ulmejuttude teemad olid peale kosmoselendude Jupiteri kaaslastele näiteks robotid ja ajusiirdamine, aga üks eriti meeldejääv oli lugu, kuidas ajamasinaga käidi 60 mln aastat tagasi dinosaurusejahil. Guugeldan ja leian kohe, et lugu on A Sound of Thunder ja selle novelli kirjutas 1952 koguniste Ray Bradbury ise. Nii et meenutuse mõttes loen üle.
No comments:
Post a Comment