K, 2497. päev: vanad lood

Sööklas on naaberlauas kokku saanud kolm purjetajat, üks Hollandist, teine kuskilt Briti saartelt, kolmas kuulab vaikselt ja noogutab innukalt.

* * *

Seaehituses on käsil säär ja reis.

Selgub, et ega märga kipssidet saa messingtraadi ümber mähkida! Libiseb, raisk. Teise jala ehitan uutmoodi, algul kleepides kontaktliimiga vajaliku laiusega sidemejupi otsa traadi külge, siis teen välimise otsa märjaks ja kerin kogu krempli traadi ümber. Niiskus tungib ka kuiva sidemeni ja see kivistub.

Kogu siga saab täna kipsmarliga kaetud, üks rull on täiesti otsas, algab teine. Kärsa vasak alumine pool saab pahtliga kaetud. Enne pahteldamist tuleb nööriga markeerida vöökoht, muidu seda pärast enam ei leia. Nii läheb pahteldamisele kogu sea välispind peale silmamunade (mis tuleb lõigata uued, ehituse ajal kohta hoidnud on paar millimeetrit liiga väikesed).

Kõrvapõhja materjal laheneb lõpuks: raam jämedast sidumistraadist, põhi PVA-liimis niisutatud paberist (mitmekordsest taskurätist). Mure oli, et muidu teeks sellegi kipssidemest, aga kõrvapõhi jääks liiga kare, seda ei saa pahteldada ja värvi täitvuse osas illusioone teha ei või (pigem arvestada, et õnarusi ei kata)

Sea käed pidid algul olema niisama rippu, aga praegu on tulnud mõte panna siga seisma mitte niisama, vaid asendisse nagu maalil, mille pilapealkiri on „Nina sügeleb” ja tegelik pealkiri Is Anyone Out There?.

* * *

Otseülekanne Kiievist jätkub. Peab ütlema, et ma ei saa ukraina keeles räägitust aru mitte midagi. Kõlab nagu mahlakas sõim vene keeles – seos, et kui aru ei saa, peab olema mahlakas sõim, tekkis „tootmispraktikal”*, sest kas ma sain kooli Puškini-keelega aru, mida transamehed rääkisid?

(* Traditsiooniliselt algas ülikoolikursus sellega, et rebased läksid kuuks ajaks kolhoosi kartuleid võtma. Meid jaotati aga kaheks: osa läks Saku õlletehase öövahetusse ja teised piimakombinaati. Saku seltskond oli algul, enne minekut küll kole innukas, aga pärast olid nad elamuste koha pealt imelikult vaiksed ja üks jättis õllejoomise kohe mitmeks kuuks üldse maha. Piimakombinaadis oli minu teha tõsta hapukooreliinilt kastid kaubaalustele virna. Raskes traatkastis oli 20 purki, see kaalus oma kümme kilo, aga mul ses suhtes vedas, et virn ei olnud väga kõrge – vat enam ei mäletagi, mitu kasti alusele mahtus, vist olid 6 kasti kõrged virnad, iga aluse peal vähemalt 4 virna – päevas oli kuskil 120 alust, korraga mahtus liini otsa juurde umbes 3. Liini pealt tuli kaste tempos, kuidas teises otsas jõudsid osavakäelised päristöölised purke kastidesse laduda ja mingit moodi teatada ei saanud, et kuulge, pidage nüüd veidi vahet, aluseid ei viida ära, mul ei ole kaste kuhugi panna. Kui kaste maha ei tõstnud, ajas lint kastid hunnikusse ja maha ja sai sõimata; kui liin seisma panna, hakati teisest otsast kontrollima, kust see seisma pandi, ja kui lõpuks minuni jõuti, sai kah sõimata. Aeg-ajalt jäid kastid liinil kinni; kui kaste ei olnud ilmunud hulk aega, tuli minna vaatama: kahe käänuga liin läks enne valmistoodangu ladu läbi mingi teise lao, seal oli liini kohal umbes nagu traadist tunnel suurusega umbes meeter korda meeter; tuli ronida mööda linti ja kaste ning kinnijäänud kast spetsiaalse konksu abil lahti kiskuda. Peale selle oli valmistoodangu laos külm nagu hundilaudas, sest ööseks pandi külmetus peale, ning põrandal oli umbes 3 cm paks kiht rohekat läga, millele õhtuti loobiti kustutamata lupja peale. Transameeste tavaline sõidustiil veneaegse raske elektrilise kahveltõstukiga oli selline, et ukse juurest täisvunk sisse, poolel teel pidur põhja ja siis lohinal täpselt õige kohani. Virna ajasid nad ümber väga harva. Aga saadud ajutistest käevenitustest hoolimata oli see kõik siiski kergem kui vähe eemal kilekotikeefiri liini peal, sest seal pidi ülemised kastid tõstma üle pea. Hapukoort sõin edasi hea meelega, ainult kohukesed ei läinud üks kümme aastat – sest ma olin ohutustehnika instrueerimisele järgnenud tehasetutvustusel näinud, kuidas kohukeseliinil sõitsid kohukesed pideva voona paremalt vasakule ja sibasid prussakad pideva vooluna vasakult paremale. — Nii et siis, kui sa lugeja juhtusid Talina linnas septembris aastal iks sööma hapukoort, siis tea, et selle kast oli käinud läbi minu käest!)