Reedel tulid jõululaupäeval tellitud kaks foto-DVDd kosmoselendudest STS-51L ja AS11, alates treeningutest ja seadmete katsetamisest, STS-51L plaadil oli üks kaust ka kosmoseõpetaja valikust ning nende treenimisest ning et see lend lõppes teatavasti suure pauguga, siis pärast ka rusude otsimisest ja uurimisest (praegu üle vaadates leian, et kosmoseõpetaja programmis võeti tavaline õpetaja, keda treeniti astronaudiks, ja pärast pidi ta naasma kooli; neid oli algul üle kümne, STS-51L lennule läks üks ja tema asendaja läks sama 1986. a sügisel kooli tagasi; 1990 programm lõpetati. Pärast, 2007 leiti, et parem on, kui õpetaja jätab õpetajaameti üldse sinnapaika ja hakkab päris astronaudiks, ning üks esimesi oli seesama, kes 1986 oli olnud kosmoseõpetajaks valitu asendaja).
AS11 fotodel on äratundmist ja samastumisvõimalusi rohkem, näiteks meesterahvastel on seljas selline rõivastus, mida mäletan oma lapsepõlvest. STS-51L fotodel on koolilaste soengud tuttavavõitu, ehkki Eestisse jõudsid sellised vähe hiljem ja mitte päris nii pöörastena.
Mõni AS11 foto on varasemast tuttav, aga päris mitu väidetavaid stardiettevalmistusi kujutavat fotot (nt skafandri selgapanekul nõutu näoga Buzz Aldrin, skafandreis meeskond kõndimas, hapnikukohvrid käes, mööda koridori bussi poole, kus bussi ümber on piltnikke vähe) on võetud, nagu selgub fotoarhiivi kuupäevadest, peaproovis kuu aega varem. Collinsi võimas karvakasv käsivartel on jäänud kah varasemast märkamata (kusjuures Collinsi mälestused oli esimene raamat, mida ma Apollo teemal kaanest kaaneni lugesin, ajendatuna dokumentaalist In the Shadow of the Moon (2006), ning kaugel tudengiajal sirvisin läbi mitu riiulimeetrit NASA raamatuid, sh mitme Apollo lennu mahukad eelaruanded – näib, et Collins on AS11 meeskonnast aastakümneid olnud asjalikem intervjueeritav, sest komandör ei andnud intervjuid ja kolmas meeskonnaliige maadles viinakuradiks kehastunud egoga, aga Collinsi jutt on napp, täpne ja sõbralik).
Pildi peal on ka iga meeskonnaliikme skafandri „põhiosad” laialiharutatuna – põhiosad nähtavasti ses mõttes, et kinniteid ja voolikuid ei ole, aga isegi kusekott on (kuigi mitte selle juurde kuuluvat pissuaari). Saab teada, et kummalgi kindal oli eri värvi kinnitus (hiljem oli komandöril ümber õlavarte ja reite ka punane triip (vrd AS16), osalt seetõttu, et AS11 Kuu pinna fotodelt ei olnud pärast selgesti näha, kumb on kumb, mis on pannud mitmeid eksikombel väitma, nagu olevat kuulsal fotol Moonman Armstrong, mis eksitus on koguni ühe monumentaalse eestikeelse ajalooatlase esilehekülgedel; kirjutasin autorile, aga ta ei vastanud). Ma ei olnud seni näinud meeskonna Kuult naasmise karantiinifurgoonist (MQF, „Hornet + 3”) ühtki fotot lennueelsest ajast. Ühekorraga jõuab läbi vaadata nii kolm-neli kausta fotosid, igas kaustas on 100–150 fotot, kaustu on kokku umbes 15, pilte kokku „umbes 2200”. 2196, ütleb failihaldur, kui topin DVD ka arvutisse, sest plaadimängija kõiki pilte ei näidanud, vast olid liiga suured või liiga pika failinimega või mis iganes. Arvuti DVD-sahtlist kostab hirmus plagin, nii et võtan plaadi esimesel võimalusel jälle välja.
Miks nii kaua tuli: saatja pold nähtavasti mu aadressi suhtes kindel ja oli võtnud appi mingi sõjaaegse maailmakaardi. Eksirännakutest on karbile kleebitud silt, et Saksa Post ei ole karbist midagi tollida leidnud.
Üks mu lemmikpilte on üsna plaadi alguses olev foto, kus kujutatakse AS11 astronaute väljumas sukeldumisõppuselt (millega saab maa peal kõige kergemini matkida kaaluta olekut) ja näha on, et USA astronaudid, teisiti kui N. Liidu kosmonaudid, keda üleliiduline sõjandussaade „Teenin Nõukogude Liitu!” (NB!) näitas ainult algelises jõusaalis kangiga ja rööbaspuudel pidevalt muskleid kasvatamas, olid hiliste 30. eluaastate jaoks normaalse kehaehitusega:
 |
| NASA foto S67-30096. Ma ei tea, kes on vasakul. (Lovell? Aldrin ja Collins 1967 veel mitte.) |
No comments:
Post a Comment