Siga saab täna üleni pahtliga kaetud.
Toimetan tööjuures igavesti pikka dokumenti, äkki ei liigu tekst enam edasi. Kerin hiirenuppu, aga no ei lähe! – Ohoh, kätte juba on jõudnud dokumendi lõpp...
Poes (mis sulgub kell 19) kl 18.53. Ülesanne: leia 7 minutiga maksimarketi tööstuskaupade osakonnast liivapaber!
Värve, pintsleid.
* * *
Majanaabrite hulka lisandub täna uus nimeline. Ja mitte heas mõttes! Saage tuttavaks – Naabri-Molkus, „uue” auto XR 5658 uhke omanik, kes arvab heaks parkida auto maja garaaži sissesõidule ja siis, uksed valla, nina maja pool, järelkäru tänaval, veerand tundi sõbraga latrab. Jalakäijad, sealhulgas koertega jalakäijad, saavad mööda nii, et peavad passima hetke, mil maanteel kummastki suunast autosid ei tule – aga on reede õhtu! – ja siis linnast väljuva sõiduraja servas Naabri-Molkuse aardest mööduma. Teine võimalus oleks ronida üle haagise tiisli. Tagasiteel mõtlen tõsiselt, kas äkki peaks mugavuse mõttes ronima läbi auto, sobivat kaunisti pakitud külakosti on jalutamiselt naastes ka ühes. Trügime läbi auto nina poolt, kus kummalgi pool on betoonseinte ääres pool meetrit ruumi, ilma seal harkisjalu latravat Naabri-Molkust ennast arvestamata. Oodaku vaid.
* * *
Seale saavad jalad alla, uues, huvitavas poosis.
Samas selgub ka, et siga ei taha hästi püsti seista. Kui algses, sirges ja tuimas poosis oli mureks, et koon on liiga raske, siis nüüd on lugu vastupidi: siga tahab kukkuda selili. Ajutine lahendus on panna kandade alla mõni mm paksune kõrgendus. Jalgade väänamine ei aita, sest kipsi sees traati väänata ei saa ning jalakinnituse kõige nõrgem koht on kere ise: ragin kostab sealt.
21.2.14
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment