Täna algab piletimüük ühe meie lemmik-ooperilaulja kontserdile kõrvallinnas, kuhu väga kindlasti tahame minna. Piletimüügi algus näeb välja nii, et teatud päevasel kellaajal avanevad virtuaalsed kassaluugid ja tuleb olla väga kiire, sest saalis on ainult 300 kohta. Ma sealt varem pileteid ostnud ei ole (kontsert, muide, ei kajastu piletikeskuses, kust olen). Kõigepealt näitab kontserdisaali kassa, et umbes 50 piletit on juba läinud (abonemendid!), siis teatab, et mu maksmata piletid on broneeritud 15 minutiks, ja siis, et maksmiseks tuleb registreerida kasutajaks. No registreeringi, aga siis, selgub, et piletite eest maksmiseks on vaja sisse logida, milleks on vaja salasõna, mis alles saadetakse e-postile. No tore, eks ju, aga see ei toimu mitte kohe ning veedan oma elu ühed pikimad ja närvesöövaimad kuus minutit, klõbistades muudkui postkasti uuendamise nuppu ning ennast kirudes, miks ma ei taibanud registreeruda kasutajaks juba ette. Siis salasõna saabub, login sisse, piletid saavad tellitud, saabuda lubab ka õndsus ja 7 minutit jääb ülegi. Selgub, et ega muul kombel sisse logida ega kasutajaks registreeruda ei saa kui pärast pileti broneerimist.
Lõuna aegu käin automaadist raha võtmas ja vaatamas, kuidas paistab seestpoolt peen kohvik. Selgub, et lõuna tellimine käib ohtra suulise suhtlemise saatel.
Eesti lugeja jaoks võib tunduda võõrastav, aga siinmail sõbrapäeva üldrahvaliku tähtpäevana ei tähistata. Võib saada maniaki maine, oletan.
Õhtul lähen koju jala. 2,8 km kohta 5,9 km, poole paaha (enne oli 4,2 km ja 6,2 km). Ühes kohas on puudu 60 m kõnniteed ja ma ei taha kõndida üle mudase muru (mitu päeva on sadanud vihma). Kogu teel on asfaltkate. Näen isegi koerte varjupaika, mis asub Wolfgang Amadeus Mozarti tänaval – vbl on see peen vihje Monty Pythoni sketšile rotipüüdjast Colin Mozartist?
Maksimarketist pahtlit ja epoliimi (seda marki kahjuks hetkel ei ole, mida olen kasutanud seni, olen olnud segunevuse ja kvaliteediga väga rahul ning käejõud on läinud ka palju kordi tugevamaks, sest topeltsüstla taolist tuubi peab vahel pressima elajaliku jõuga). Tuvastan, et kogu poes ei ole peent metalltoru või muid väikesi metallhülsse, millest saaks ehitada seale kõrva- ja jalakinnituspesad.
Leides, et 5 mm PVC-kattega sidumistraat sobib 8 mm tüüblisse kui rusikas silmaauku, paigaldan seale seitse tüüblit (pähe kõrvade jaoks neli ja kerre kolm: jalgade jaoks kaks ning saba jaoks üks. 8 mm augud puurin puidupuuriga ja vaatepilti võiks üldiselt kirjeldada sõnaga „ilutulestik”: laiali karanud väikesed XPS-kuulid on kole elektrostaatilised ning neid ära pühkida on võimatu. Ent miks on siis leiutatud tolmuimeja!
Aukudesse paigaldan tüüblid nõnda, et nendes on ajutised 5 mm sidumistraadi jupid, et liim ei valguks tüübli sisse; pärast saab võtta ära. See uus, värvitu ja läbipaistev epoliim haiseb võikalt, tuba peab pärast lausa tuulutama.
Sea pea saab uut kipsisidet juurde (see ei ole otsevaates ümmargune, kõrvade juurde on vaja mitmekordsest kipsmarlist 5 mm kõrgendikke), kere särgiosa on nüüd katet ootamas valmis (kas kate saab olema pahtel või papjeemašee, veel ei tea).
Leiutan ka, et kummagi jala võib keerata 2 mm messingtraadist tükkis täiega, kand, sõrad, säär ja reis. Nii ei tule labajalg lahti, mis väga vabalt võib juhtuda, kui algul valmis ehitada labajalg ja siis puurida sellesse auk ja istutada sinna „sääreluu”, nagu algul kavatsesin.
Joonistan valmis kõrvad ja keeran nende raamid 5 mm sidumistraadist ning pildistan, kuidas siga seisab esimest korda omil jalul, mis veel on lahtiselt pesades ja katteta (jala ümber tuleb kipssidemest paks kiht). Raskuskese on hakanud nihkuma tahapoole ja seega hakkab seisma siga päris loomulikus asendis. Labajalgadest homme.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment