Nii et koos sõitudega pisut üle nädala pikk puhkus on eeskujulikult tegevusrohke.
Kõigepealt täidan fotokogu lünka: ma ei ole praeguse suure fotokaga pildistanud Toompeal ja turistipilte Talinast on vähe; toomkirikus sees ei ole ma pildistanud üldse kunagi. Kohapealne väravatagune vaatlus tuvastab, et ruumikas võlvkelder, kus käisime kooliajal paar korda kolamas, oli Toom-Kooli 7. Juhtun ringkäigul kaks korda kuulma giidide luiskelugusid: ühe korra Kuberneri aias, kuidas Pika Hermanni kõrgus 42 m olevat sedasi, et oru poole on 20 m (õige) ja mäe poole teine 20 m (vale, tegelikult on see 42 m (koos kultuurkihti mattunud jalamiga 45 m) just mäe poole ja oru poole 20 m on kauba peale, kokku seega röögatu 65 m; pealegi on torni kehand ülevalt jämedam kui alt, aga seda giid ei tea); teise korra Kohtuotsa vaateplatvormil, kuidas vene ajal saadeti rahvalaulude (national songs) laulmise eest Siberi. Teen kaks vene onklit õnnelikuks, pildistades neid nende Samsungi telefoniga. Loendan Toompeal 19 (üheksateist) nännipoodi, kus müüakse täpselt samasugust nänni, massiliselt merevaiku (mida Eestis ei leidu) ja matrjoskasid. Paljudesse nurgatagustesse enam ei pääse, väravad, tõkkepuud ja aiad ees.
Tehnilise pausi (fotoka aeglane soojendamine) veedan toomkiriku orelipooltunnil, kus esineb teine organist kui mida ütlesid luureandmed. Peale oreli mängib ka trompet, olevat Ungarist. Mõtlen, et palju Ungaris trompetiste ikka on, kuulsime 2015 üht ja oli väga tore. Selgub, et vähemalt kaks on, nüüd mängib eelmise õpilane. Tal on õpetajalt õppida veel küll.
Toomkirikus on mingi üritus, kus on ekspiiskop Põder, aga kleidita.
Muid linnavaateid Toompea ja Vabaduse väljaku vahel. (Tallinn on see Euroopa pealinn, mille keskplatsiks on auk.)
Siis vennaga Robotexil, seal peaaegu põrkun klassiõega, kes väidab, et me polevat kohtunud kooliajast saati, mis aga ei ole tõsi, sest korraks nägime eelmisel aastal kooli kokkutulekul. Meenutusi TTÜ spordihoonest ja tõstmise kasulikkusest argipäevas (meie kehalise õppejõud oli tõstja ning me põhiliselt tõstsime).
* * *
Ühismeediast saab puhkuse ajal teada, et Hemingway romaan, kus pajatatakse igas maailma jahisadamas kodumaa ajalehtedele vesteid saatnud ja honorari ootavatest Eesti meremeestest, on To Have or Have Not. Veel saab teada, et üks vana tuttav on anarhist (et ikka vana maailmakord maha ja vat siis läheb õige heaks ning see anarhism ei olevat üldse see, mis vanasti – siinkohal kaugenen arutelust, küllap ta mõtles, et pika süütenööriga mustad ümmargused pommid on nüüd möödanik). Liiga hea elu või ei oska või taha mäletada elu noorusajal. Unfollow.
* * *
Loen läbi Panso teise reisiraamatu „Maailm arlekiini kuues” (1973), sest mäletasin ähmaselt, nagu mainiks ta seal kedagi Dylanit ja võrdles Mait Metsanurgaga. Aga selgub, et see Dylan, kellest kirjutas Panso, ei olnud Bob (s. 1941), vaid luuletaja Dylan Thomas (1914–1953). Raamatu lõpus on uuest näitlejast Michael Caine’ist tervelt neli lehekülge, aga Panso ei näinud teda Londonis teatris, vaid Austraalias kinos. Üldiselt võib täheldada, et koolipõlves lugedes jäi raamatust meelde ainult Panso huumor; täiskasvanuna lugedes on mulje teistsugune – huumor on edasi, aga vahepeal on ka palju muud, eriti kuidas teatrimees näeb elu ja inimesi.
* * *
Ühes bussis kuulas üks neidis lekkivatest kõrvaklappidest otseülekannet stantsimistsehhist; teises, ratastel hundilaudas, sõi tüürpoordis kasukas onkel võileiba nii, et hülgevuntsid lükkasid sibularattaid suust muudkui eemale. Pärast räägib ta bussijuhiga, konspekt:
Vana Vunts: Vanasti oli uus Zaporožets ka parem kui praegu vana mersu, selle remondiks kulub 200 000. Aga mul oli vana mersu 17 aastat, 3 aastat ei käinud kordagi teeninduses. 58-aastaselt läksin üle Audile. Volkswagen on poolrikaste auto, õige auto on ikka mersu ja Audi. Mersu sõitis ikka 800 000.
Bussijuht: Mul oli Volkswagen Passat, sõitis 200 000, kuni mulle sõideti sisse. Töötasin siis kiirabis, ei saanud pärast avariid enam kiirabis töötada, hakkasin bussijuhiks.
Sellega said nende jutud otsa; teed oli kulunud 9 km.
* * *
Alamsaksa laenude sõnastik ütleb, et sõna vilt on tulnud keskalamsaksa sõnast Filz; „Idioticon Hamburgense” ütleb (lk 56), et 1755 oli Hamburgis sellest vorm Filt.
* * *
Kolme tehniku kokku 5½-tunnise ponnistuse peale saavad korda turvasüsteem ja telefon, mis kõik algas sellest, et telefonifirma hakkas pakkuma uut teenust nii, et turvasüsteem läks rikki. Klienditeenindaja väitis, et nad olla mulle sellest saatnud ka meili, aga no tere talv! Öelge palun, kes loeb telefonifirmast tulnud meile?! Ma vaatan ainult, kas on kaasas manus, siis on see arve, aga ülejäänud viskan ära. Aga kõik tehnikud, turva- ja telefonifirmast, olid väga asjatundlikud; sain teada huvitavat terminoloogiat ning nüüd töötab kõik jälle.
Ise parandan kaks rikkis koduseadet, mis olid läinud katlakivi täis. Mars G. Fontana muiste kirjutas, et vasktorus ei tohi vesi seista üle poole aasta, ja mis see muust materjalist toru siis parem on. Üht parandab guugeldades leitud diagnostikaprogramm, teist pool liitrit katlakivieemaldit ja dušivoolikust soe vesi.
* * *
Olin lubanud, et ma jalgrattaga ei sõida. Algul oli talv, lumi maas, teedel-tänavatel jää. Seega kohtades, kus suviti käin rattaga, käisin nüüd jala. Jalutuskäigud said parajalt pikad. Pikim oli kauni talvise päikesepaistega; pildile jäid sellised erakordsed asjad nagu korduvalt sulanud ja külmunud lombid, mida talvise vähese käidavuse tõttu ei olnud katki tallatud, ning taas kord kotkas täpselt samas kohas kus ükskord enne. Kotkas ilmselt teab, et pooleteist kilomeetri kauguselt näeb teda ainult see, kes teab ja oskab sinna vaadata, ja temast ei ole talle hädaohtu karta.
* * *
Vanavanemate kunagise maja tagant läbi jalutades ja trepikodade korterinumbreid vaadeldes järeldan, et Küüditaja-Tiidus elas korteris nr 46.
* * *
Surnuaial on sugulase pandud patareiküünlad, põlevat juba kolm nädalat. Aga mul on kaasas toos tikke ja pakk kuue 56-tunnise küünlaga. Panen siis selle perekonna platsile, kelle toas sõitsin 3-aastasena ringi 3-rattase jalgrattaga (mul oli koht meeles, aga kaardile kandmata, et saaks jagada või oleks abi, kui peaks meelest minema). Kultuuritegelaste haudadelt puuduvad paraku kalmulaternad, niisama tuule kätte või hauakivi äärele lahtist küünalt ei pane, kukub ümber ja süütab kulu või mis iganes.
* * *
Läksin kahte muuseumi vaatama kaht ajutist näitust ja nägin nelja. Teine neist oli Paksus Margareetas ja sain teada, et viikingiaja meestel oli väga väike kämmal, mõõga käepide oli nupu ja põikpulga vahel kõige rohkem 8 cm pikk.
* * *
Ootamatu muusikahetk: kõnnin mööda hoonest, kus praegu on õlletehas. Sealt kostab klaverihelisid. „Mingi esitlus,” mõtlen. Kõnnin edasi, piilun akendest sisse. Saalis seisab paar-kolm inimest. „Head kõlarid,” mõtlen. Viimasest aknast näen, et saali lõpus on poodium, poodiumil kabinetklaver ja klaveri taga Rein Rannap. Õhtuse kontserdi proov.
Aga muusikaelamuse sain hoopis eksootiliselt kontserdilt sarjast „Siiditee saadikud”, mille põhiesinejad olid kutselised eeposelaulikud. Mõelda – kaugel karakalpaki rahval on kümme ehedat eepost seniajani suulises pärimuses; mida saab selle vastu eesti üksainus enamjaolt kunsteepos, mida kõik ei ole isegi lugenud ja millest suure surmaga teatakse üht-kaht rida! Meesesineja nimi oli Džirau Salamat (laul, kobõz), temalt muuhulgas see lugu (teine esineja, aga samasugune esitus ja koreograafia) ja see lugu oli ka; naisesineja kandis nime Baqsi Gulistan (laul, dutar), naishääle saund on selline ja vestmisstiil selline (võib-olla on see koguni sama esitaja). Mõlemad esinejad samas videos: link. Juurde pajatas kohalik rännumees elamusi (kahe vahepalana), sõnum oli võimas: mööda Araali merepõhja liikudes mõistnud ta, et kui inimene suudab mõnekümne aastaga kogemata kuivatada mere, mida koledat ta veel suudab!
* * *
Tuvastasin, et mul on seinal 20 × 80 cm tühja ruumi, kuhu sobiks kenasti mõni pilt. Maakonna kunstnike toodangut müüv kunstipood on lahti ja käin selle läbi. Pilti ei leia.
* * *
Tellin Amazonist ilukirja raamatu ja kohe järgmine päev näen täpselt sama raamatu eesti tõlget raamatupoes; mõtlen hetke, kas tõesti tahan lugeda tõlget või ootan nädala, aga siis mõtlen, et seal on ju pildid juures, vast tõlkest midagi ikka aru saab! Aga valesti mõtlen. Loen raamatut tagasisõidul; tõlge on halb, kohati ei saa aru midagi (eriti hämmastav on sadu kordi mainitud saladuslik „rõhtpost”, mida materdan siin veel); märgin tõlkevigu, kuni pliiatsist lõpeb süsi.
* * *
Ootasime Balti jaama juures trammi – seal on ju alati käinud tramm, isegi rööpad on maas. Viie minuti pärast nägime, et linna poole rööpaid enam ei ole ja Kopli poole pargivad rööbastel autod.
* * *
Talina Lennu jaamas on 6. värava kõrval pubi reklaamis Ju 52/3m vesilennuk (usutavasti sama foto kui lennujaama kodulehel), mille tiiva varjust paistab registreerimistähisest sidekriips ja kolm viimast tähte, …-ALL. Saksa lennukeil oli (ja on senini) pärast kriipsu neli tähte; Eesti lennufirma sai Ju 52/3m-d hiljem, kui valmis oli Ülemiste lennusadama kõrval ka lennuväli, vesilennukid need ei olnud. Mis tähendab, et lennuk oli Soome lennuk, number järelikult OH-ALL, pärisnimega Kaleva; see oli seesama lennuk, mille 14. VI 1940 N. Liidu mereväe pommitajad Keri juures alla lasid, ühes reisijate, diplomaatide ja diplomaatilise postiga, kusjuures siis ei olnud N. Liit ja Soome enam ega veel sõjajalal. Mu arust ei ole lennujaam allalastud reisilennuki pildi näitamiseks õige koht; ega ka Tallinna sadam ole kaunistatud parvlaev Estonia pildiga. Mõelge, mis juhtub, kui seda reklaami näeb mõni Soome lennundushuviline, kes räägib asjast kodumail, ja soomlased naeravad kõhud kõveraks.
Esimesel lennul istub mu kõrval hispaania abielupaar, kes ei ole võtnud kaasa lugemist ega muud meelelahutust. Härra loeb istme taskust ohutusjuhendit, proua sirvib pärast sööki ja laua ülesklappimist Lufthansa pardaajakirja, aga enamasti hoiab ta kõik see kaks tundi mõlema käega käetugedest kinni ja vaatab otse enda ette.
FRA väravas on kisav ja püksi sittuv põnn Ženja, pärast on tema ema ja vanaema tollis: „Kust tulete?” – „Frankfurdist.” – „Aga enne?” – „Me tuleme Frankfurdist.” — Jää või seisma kuulama.
Teisel lennul istub mu kohal tädi, kelle näost on näha, et ta teab, et istub valel kohal, ja ootab, et olukord laheneks, aga ei lahene. Pärast tahab ta saada kiiresti välja, aga ei saa, sest inimesed on ees, ise süüdi, kes käskis hõivata võõra aknaaluse koha! Ise tegi, ise tegi.
No comments:
Post a Comment