T, 3536. päev: ich habe eine wunderbare Wanne

Päeval postkontoris marke vajavaid jõulukaarte-pakke saatmas; selgub, et USAsse on vaja 1.30 marki, mitte 0.95 nagu Euroopasse, nagu olla E-d ükspäev eksitanud mingi teine postiametnik

Olen üldse unustanud, et täna on kirjandustund (mõtlesin, et toon lõuna aeg koti koju, panen selga ülikonna ja võtan kaasa binokli). Kui toanaabriga tundi lähme, satub sama bussi peale kaks tuba minust tagapool töötav N (kes püüab meie bussiga jõuda enda bussile järele) ja küsib, kuhu te mõlemad siin bussis sõidate (see buss ei sõida linna, ega). Senise kahe semestri jooksul on see küsimus olnud kolmapäeva õhtuti paljudel töökaaslastel, aga tavaliselt ainult näkku kirjutatud; nüüd siis viimasel korral küsib esimene julge selle ka otse välja. „Kirjandustundi lähme,” vastan, mispeale saabub N-i peatus ja ta hüppab oma bussi peale. Mõne tunni pärast näen teda uuesti teatris.

Tunnis on jõuluteema, aga enne korratakse uutele osalistele üle teema „Trude Herr ja Heinz Erhardt”. Vahepeal omandatud Erhardti-teadmise najal oskan öelda, et ühe luuletuse kirjutamise ajal oli ta mereväes (orkestris). Selle tunnise YouTube’i-programmi ajal näidatakse ka kaht muud iidlauljat (keda ma ei tunne üldse, mis on väga lõbus, sest õpetaja on – selgub – minust ainult kaks aastat vanem, aga oleks nagu teiselt planeedilt). Lõpuks muidugi video „Trude Herr ja vennad Kinnaspüksid”, mille ajal on tore, et klass on pime, sest ma üldiselt naeran kogu aeg, vaikselt.

Naer jätkub õhtul ooperis, kus ettekandele tuleb ooperimaailma üks populaarseimaid oopereid „Boheem” (operabase.com: 2015/16 hooajal 672 lavastuses 3131 etendust, etenduste arvu poolest neljas, esimene on „La traviata”, 4190 etendust). Rehkendus osutab, et kui maailmas etendub 2-tunnine „Boheem” 3131 korda aastas ja kui ooperiteatrid oleksid jagunenud ümber maakera ühtlaselt kõigisse ajavööndeisse (mis tegelikult nii ei ole, keset Atlandi ja Vaikset ookeani on ooperiteatreid vähe) ja hooaeg kestab aastast 9 kuud, istuvad ooperihooajal alati kuskil maailmas inimesed „Boheemi” etendusel ja kuulavad seda liftimuusikat!!

Sisukokkuvõte. Esimene vaatus: pööningukamber. Noor kunstnik ja kirjanik laulavad, et neil on külm ja kõht tühi. Tuleb veel kaks samasugust, algab sööming ja jooming. Tuleb üürileandja, kõik laulavad, enamik lahkub, muud ei juhtu midagi. Tuleb tütarlaps, laulab, üksi ja koos luuletajaga, lahkuvad, muud ei juhtu midagi. Vahepeal läheb nagu huvitavamaks, sest lavale hiilib kogu lavaportaali kõrgune kass, mängib inimestega nagu hiirtega – aga siis selgub, et näen seda unes. Teine vaatus: sisu järgi kohvik, vaatepildi järgi Benarese turg (aga nagu mainis kahetsusega Voldemar Panso, ei ole seda võimalik teatris lavastada – tal oli India turgu vaja lavastuses „80 päevaga ümber maailma”). Üleüldine kisa ja kakofoonia, midagi ei juhtu. Peale selle on „Boheemis” ka III ja IV vaatus.

Nagu Itaalia ooperis ikka, laulab kandvat meesrolli tenor*. Ooperitenorid aga kipuvad olema kerges ülekaalus, nii et kui kerges ülekaalus tenor laulab, et tal ei ole midagi süüa, siis kesse usub!

Etendab seda üks lähikandi külateater ja kusjuures mitte see, mis 2017 sõidab Saaremaa ooperipäevadele. Tundmatul põhjusel on ooperikoor kohalik, kohalikud muusika- või õigemini vist niisama kooliõpilased. Kuigi nad laulavad nimedega tegelased külmalt sohu, on laul kokku küllaltki kakofooniline, lavaliikumine on ambitsioonikas, aga välja ei tule (E märgib, et mõni liigutab mitte muusika, vaid teiste järgi – nagu „South Parki” Kyle vihmametsa-jaos; ma ise seda ei näe, ilmselt magan).

Vaatajad jah igavlevad saalis, meie selja taga ühed räägivad häält vaigistamata, minu ees härra magab täitsa ametlikult, rõdu keskel keegi nuuskab valjult, näen vahepeal unenägusid, isegi E vaatab sageli kella. Ühes II vaatuse lüürilises kohas peaaegu hakkan valjusti naerma, sest loen saksa tõlget „ich habe eine wunderbare Wonne” (mul on imeline rõõm) valesti kui „ich habe eine wunderbare Wanne” (mul on imeline vann).

Vaheajal on garderoobis ametis ainult üks inimene, kellel on käed-jalad tööd täis, sest meie ei ole ainsad, kes teist poolt kannatada ei taha. Kaaskannatanud vahetavad mõistvaid pilke. Garderoobionkel ütleb minu ees seisjaile, et mis te enam riideid tahate, vaheaeg lõpeb varsti ära, te ei jõua nii kiiresti tagasi, millele nad vastavad, et nad ei taha minna õue suitsetama, vaid üldse ära.

(* Itaalia barokkooperis oli olukord veel lõbusam, seal nimelt oli normiks kastraadihääl ja murdunud meeshääl laulis ainult lihtrahvast, sõjamehi ja pätte. Pealegi ei tohtinud XVII–XVIII sajandil Roomas ooperis laulda naised, niisiis oli osa kastraatlauljaist naiseriietes. Hiljem selle hääleliigi kadudes läksid naisrollid muidugi üle naistele ja kaduma läks ka ooperisse selliste rollidega sisse kirjutatud koomika, kuigi taolist muusikat on hakatud nüüd esitama esialgsele lähedasel kujul kontratenoritega. )