1. Üritan FB-s vaielda rassistiga. Õigus on vanarahval, et küürakat parandab ainult haud. Krt, halb tunne jääb kogu päevaks, eriti kui ma ei saa lõpuks pandud plokki (targem annab järele!) telefonist enam maha võtta, et teatada tema viha õhutavatest mõtetest FB-le.
(Muide, tarviline nõuanne: kui olete sattunud vaidlusse läänemaailma halvustava trolliga, küsige talt otse, kas ta on Kremli palgal. Ta sellele ei vasta ja kaob otsemaid. Või vastab kiirustades juhmilt, et ta teeb trollitööd üldse palgata, uskudes niisama, mida see maailma destabiliseerimiseks kokku käkib ja mis luiskelugusid ilmutavad ajalehed klikkide kogumiseks.)
Siis tavalisest varem välja – mitte ka nii vara, et jõuaksin enne tööd postkontori; buss on täis ja 2. jaama suures leheputkas mõnd toredat meenet ei ole.
Tööle jõudnuna 3. unustan ära, et kohe hommikul on koolitus, kuhu eile registreerisin; märkan vahepeal (kui koolitus on peaaegu läbi), et telefoni olekuribal on vaigistuse sümbol, mida ma ise pannud ei ole; see tekib näiteks siis, kui on kalendris mingi üritus. Märkisin koolituse eile telefoni kalendrisse, mõeldes, et küllap paneb registreerimissüsteem ka selle koolituse töökalendrisse ise nagu tavaliselt. Ei pane. Loodame, et saan koolituselt vähemalt slaidid. (4. Ei saa. Süsteem tänab mind koolitusel käimise eest, aga slaide ei ole.)
Siis 5. vaidlen pikalt ühe koma üle, mida minu keelevaistu järgi vaja ei ole. Teisel inimesel on 5a. teistsugune vaist, 5b. raamatus just sellist näidet ei ole, 5c. korpuses sellist fraasi ei ole, 5d. ma ei ole kindel, kas määrust saab nimetada täiendiks, ja 5e. keelenõust ma küsida ka ei taha, sest sealt öeldaks sama asja ja asi jätaks ülbamise mulje. Keeran siis jutu sellele, kuidas Viktor nime sai; internetis on nüüd kaunis leht asjaga seotud pildist.
Siis on vaja minna ostma välgu jaoks patareisid, aga 6. ajutine peatus on 200 m kaugemal kui muidu ja isiklikku 200 m rekordit – talveriietes – ma täna püstitada ei taha. Üldiselt kestab linnast läbi sõit sama kaua kui järgmise otsebussi ootamine (pool tundi), aga kogu aeg oleks nagu midagi tehtud. Buss linna on õnneks kiirbuss, mis sõidab tavalisest 10 minutit kiiremini, kuigi 7. jään bussi vahetades kergelt teise bussi ukse vahele.
Õhtul on töökoha jõulupidu ja kui juba hommikul on olnud nii palju viltu, on ka õhtuks halbu aimdusi.
Peale patareide ka pintsleid ja paar värvi.
Seiklused jätkuvad: 8. 20 min postkontori sabas, aga toredat marki ei saa ikka. Pärast saan teada, et 9. pidanuksin ostma mitte 5, vaid 10 marki, toredus on 10-margise lehe servas.
Ainus normaalne asi täna enne õhtut on, et järgmise aasta üleriigilise, nimelise ja tasulise bussi-rongipileti saan kätte ilma vaevata (mitte nagu aasta tagasi, kui pidin selle järel jooksma mitu kilomeetrit).
Aga just siis, kui jõuan tagasi töölaua taha, 10. panevad jeerikupasuna üürgama morlokid.
Õhtul on siis jõulupidu (mille jaoks oli vaja eile ja täna jahitud meeneid), õhkkond leplik ja sõbralik, valgustus hämar (arvutan pärast, et 40 lx), servades otse ülalt alla, keskel vahelduvat värvi, teen 611 võtet, näidata kõlbab pärast põhjalikku rookimist 65.
No comments:
Post a Comment