Hommikul järjekordse tarkvaratoote ettekanne. Pärastlõunal näen tõlget, mis on palju halvem kui seda suudaks eesti keelde tõlkida Google (kontrollisin); kinnitatakse, et selle on tõlkinud siiski inimene. Selle kokku soperdanud pettur on õnnega koos, et ma ei ole unetu vuuduuharrastaja.
E pangakaardi saamine on kestnud nüüd poolteist kuud. Kaart ise on käes, aga see ei tööta. Huvitav, et see on täpselt sama Prantsuse pank kui mul, aga mul läks kõik palju libedamalt (sh internetipank, krediitkaart). Jääb mulje, nagu oleks igas harukontoris oma andmebaas ning side keskusega käib telefoni kaudu, mis hulk aega on niisama hargilt maha tõstetud, et ei tülitataks. Mõistame, miks Prantsusmaal viskuvad pangatöötajad sageli akendest alla.
* * *
Raamaturubriik „Kas see on nali vä?” tutvustab seekord sellist eesti keele õpikut. Minu arust ütleb kõike juba kaanepilt. Õpiku eluvõõruse peale arvan, et näiteks eesnimede poolest toimuks tegevus nagu pool sajandit tagasi (Vello, Lembit, Linda – mispeale mainin, et meil ei olnud isegi ühtki sugulast Vellot ja perekonnatuttavate seast ka ei mäleta); olmeseikade järgi toimub tegevus kuskil hiljemalt 1980. aastatel (vanaemad käivad pesu pesemas, mobiiltelefone ei ole, tegutsevad rõivaparandused*, Tallinna ja Tartu vahel sõidavad kupeerongid, külaliste tuleku eel ostetakse kaks liitrit piima ja hapukoort, rahvalõbustused piirnevad kino ja kaubamajaga). Siis ka uudsed võtted nagu tegusõnade esitamine da-infinitiivina – mh, las õppur pusib, kui ta otsitavat sõna tavalisest sõnaraamatust ei leia.
* Kord leidsime maalt Heljo Männi loometee algusesse (1969) kuuluva noorsoojutustuse „Miks sa vaikid?”, mida targu ei ole hiljem enam avaldatud. Seal tegutses Tallinnas veel kuulus pastakate täitmise teenus, mille kohta pinginaabri isa ütles, et tema soome sõber olla seda kuuldes imestanud ja küsinud, et kui teil on pastakate täitmine, siis kas teil on olemas ka kondoomide parandus.
1998. aastal lugesin kirjastuses sisse mingi eesti keele õpiku dialoogi, kus olin taksojuht ja klient tahtis sõita Tallinnas Õuna tänavale. Mäletan 1990. aastate keskelt mingit eesti keele õppesaadet, kus pandi suurt rõhku sabas seismise kunstile. See vist ei olnud pisut varasem originaalne keeleõppesaade „Printsess Mari ja konn Konrad”, kus õpiti (käpiknukkude abil) tähtsat fraasi: „Konnad ...hüppavad!”
* * *
Äsja liigitati Fukushima õnnetus VII kategooria tuumakatastroofiks, mis liik oli varem antud üksnes Tšernobõli katastroofile. ScienceBlogs kirjutab, et nüüd hakkavad võhikud ebaeetilise ja sensatsioonimaia ajakirjanduse eestvõttel panema nende tugevasti erinevate sündmuste vahele võrdusmärki, aga feisspukis keegi kommenteerib, et tuumahüsteerikut lõplikult hulluks ajada on väga lihtne: kinkige talle Geigeri loendur.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
NB! õpiku lingi ETTE palun lisada hoiatus, et kohvijoojatel kindlasti enne lingile klikkimist lonks alla neelata või suu teisele poole keerata (mis on muidugi pisut komplitseeritud, arvestades, et siis keerduvad [kõõrduvad?]silmad ka).
Tänan võtan teadmiseks (ütlen mina, kes ma täna pühkisin pärast aevastust taskurätikuga bussiakent)
:) no vat, elu on õiglane! Mul jääb ainult õnne tänada, et ma kah ainult ekraani puhastama pidin :), sest sibulkuplid ületasid tõesti igasugused kartused.
Post a Comment