Saladus, miks ma viimasel ajal mobiili ei kuule, on ka lahenenud. Eile selgus, et vibra oli maas, ja täna, et ka helin ise oli sisse lülitatuna väga vaikne.
Esimene päev sidemeta. Saan kätt sirutada juba pisut allapoole (liigutus, mis veel eile tundus nii, nagu lööduks vastu kätt siil).
Kindlasti huvitab teid, mis seisukorras on bussi- ja padjaraamatud. Kinnitan, et praegune padja-, endine bussiraamat on tugevasti kulunud, sest kandsin seda kolm kuud kotis. Lugemisjärg on jõudnud lisadeni, kus täpselt kirjas keerukas koreograafia, kuidas astronaute määrati lendudele põhi-, varu- ja toetusmeeskonnaks. Praegu loen bussiraamatuna rongaraamatut, mille sissejuhatuse tänusõnades tänas autor kirjastajat õpetamise eest, mis raamatus peab ikka olema; mu arust just sealt ongi pärit vahelepikitud kohmakad kirjeldused, kuidas lumi sädeles kuuseokastel või mis oli ronka korrusmajakorteris pidava Saksa arsti riiulitel. Imelik, teine loomade käitumist uuriv teadlane, kes kirjutanud oma teadusuuringutest sarnase üldhuvitava suunitlusega raamatu, dr Pepperberg (Alex & Me), sihukesi vigureid ei harrastanud, aga raamat oli loetav ka nendeta. Ükspäev leidsin juhuslikult lingi rongaraamatu autori (keda Wikipedia teab põhiliselt tema jooksuharrastuse tõttu) tuntud nöörikatsele ja kontrollisin, see PDF on senini üleval. Lugege.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment