E, 1567. päev: professor ehk kus on, sinna tuleb juurde

Bussis on kaugem töökaaslane, kes on veetnud nädalavahetuse päikese käes, päikeseprillid ees, ja näeb nüüd välja nagu pesukaru negatiiv. Astun tööpeatuses bussist maha ja tunnen, et samm on kuidagi pehme. Vaatan ja näen, et mul on jalas koerajalutamistossud. Hea seegi, et koera kaasas ei ole.

Päevauudistest ainult veel seda, et koduse arutelu käigus jõudsime ükspäev mõtteni, et kui ühe teise AV organismi füsioloogia toimivat teistmoodi kui teadusele tuntud (nagu on ligi kaks nädalat väitnud umbes 68 000 inimest), siis peaks ta võistlema mitte normaalsete inimeste võistlustel, vaid kas para- või übermenschiolümpial.

Käin lõuna ajal pangaautomaadi juures (laupäevane piirang oli päevalimiit, kaart suletud ei ole) ja korteris jalatseid vahetamas, tehes bussiaknast „Terevisiooni”-stiilis ülesvõtteid askeldavast linnast. Nii vähe kui ma olen „Terevisiooni” vaadanud, on mul alati jäänud mulje, et vaheklipid on kas a) tehtud seebikaga, kus on peal täpselt sama funktsioon, või b) makstud suurt hinda ja nähtud palju vaeva, et saada ekraanile efekt, mis näeb välja täpselt selline, nagu oleks see tehtud seebikaga.

Õhtupoole uuesti rattapoes. Ratas tõesti on reserveeritud, silt mu nimega on küljes (kirjutati laupäeval ID-kaardi pealt, vigadega). Sõidukorras, kummid täis ja puha. Maksan ära ja veeretan käekõrval korterisse, tundes selle pooleteist kilomeetri peale mitu korda kiusatust peale istuda ja sõita, aga et see ei ole minu ratas (sest selle ostsime laupäeval), siis ei istu (ja kiivrit ja kindaid mul ka kaasas ei ole, kuigi ainus obadus, mille ma rattakiivri 18-aastase kandmise staaži jooksul olen kunagi vastu kiivrit saanud, oli raske majauksega; aga pärast seda, kui mullu suvel proovisin rattakindaid, ilma enam sõita ei tahagi). Täheldan ka, et kummalgi rattal on täpselt samast margist, mudelist ja hinnast hoolilmata teatud individuaalseid erinevusi. Kui rattatootja koduleht lubab ostetud ratta kohta, et inimesed vaatavad sellele järele (ma ei ole taolist liikluses näinud, muidu vaataks kah), siis mis siis veel saab, kui korraga sõidab neid mööda kaks samasugust...

Päris õhtul, pärast haavadest niitide väljavõtmist, näeme parklas oravat, õigemini näeb Štaflik ja siis, kui orav (või mingi muu koheva sabaga väike loom) on tema vaateväljast väljas mööda kaljut üles roninud, vahib ta ikka pikalt kahe auto vahele ja tahab ronida sinnamaani kas autode pealt või alt. Pedagoogiline on tõu poolest jahikoera sellise innukuse eest kiita, mis kõrvaliste kõrvade lähedal on alati kole keeruline.