Ükspäev, pühade ajal, näitas ETV, kuidas Venemaa saatkond andis kahele Eestis Tšehhovit tutvustanud näitlejale medali. Itsitasin, et kaval mainenüke, kõik praegu ilus ja lilleline, aga 9. mai ju tulemas, mil vana karu suus hoopis teised noodid. Kes pärast naerab, naerab paremini, aga mõnikord võib pilk olla suunatud tulevikku liiga kaugele: täna on 27. aprill, aprillirahutuste aastapäev, ning Venemaa saatkonnast tuleb tavalist teksti juba täna.
Täna on ilm jahe ja nagist tuleb selga jälle jope.
Püha(de)piltide ilmutamisel selgub, et „suure” fotoka kell on ikka veel talveajas. (Ega see eriti suur ei ole, profivarustuse mõõtu välja ei anna, sest akusahtel on eraldi ja kuigi praegune suhteliselt jäme põhiobjektiiv olevat kvaliteedilt üpris lähedal profitehnikale – millele innukalt kaasa noogutan –, ei ole EF-S-objektiivid seda põhimõtteliselt. Ees on ka efektne PL-CIR-filter, mille ilme on nagu polaroidprillidel must. Akvaariumis olla keegi aupaklikult vaadanud.)
Tuvastan, et Nancy keskaegsele linnaväravale XIX saj lisatud vapi ääres on ühel härrasmehel peas pardiga peakate nagu Simon Keenlyside'il „Võluflöödi” Covent Gardeni lavastuses Papageno rollis. (Tegelikult ahvib see järele hertsogipalee XVI saj portaali reljeefe.)
Ei tahaks uskuda, et mu juhendatavale kursusele oleks tänavu sattunud eriti abitu seltskond. Üks ülevaate koostamise ülesanne käib tänavu kuuendat aastat, kus iga aasta vahetan ainult tähtaega ja lisan-eemaldan vajadust mööda teemasid, aga nüüd on esimene kord, kui see on tunnistatud ületamatuks. Otse ja küla pealt kuuldu põhjal on üks põhjus just nagu see, et valmis materjali ei ole internetis kuskil olemas ja ülevaate peab kirjutama ise. Isversusver.
No comments:
Post a Comment