Viimaseid päevi on ilmestanud kaks heliplaati, mis leidusid kaubamaja 10-krooniste plaatide kastist, millest ma muidu oleksin kindlasti mööda kõndinud, kui pilku poleks püüdnud ühe karbi peal nimi N-Euro. (XX saj. lõpukümnendi vanamuusik.) Vaatasin siis kasti sisse ja nii said minu omaks audiofiilsed rariteedid „Esimene mees, kes ise lendab” (1996) ja „Itid. Vol. 1” (1997). Need olid algse kile sees ja puha, aga et seljakotti lennukiistme alla litsudes läksid mõlema plaadi karbid katki, siis otsustasin ikka lahti teha ja kuulata. Tore [taas]kohtumine iidsete aegadega. Mitut lugu ei olnud ma kuulnudki. (Välismaal elamise pahupool.) Kohe nii põhjalikult ei teadnud, et alles 2009 sain Eesti Vikipeediast juhuslikult teada, et üks Bläck Rokiti kui bändi kolmest liikmest oli koolivend! Nõndap puhken üht tema loodud laulu esimest korda kuuldes äratundmisrõõmust naerma, sest see osutub ühe juba kooliajal tema poolt kõrges hinnas olnud bändi kaveriks.
Teadmiseks kõrvalmajas töötavale nimekaimule: sild mu töömaja küljest ühte teise kõrvalmajja siiski taastatakse. Täna tõsteti paika esimene ferm. Nagu nimme ei olnud mul fotokat kaasas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment