- Jalgrattatehnika on vahepealsete aastatega läinud jube palju edasi,
- ...eriti võrreldes nende 1998 ja 2001 ostetud ratastega, mis meil on Eestis,
- ...eelkõige veerevuse poolest.
- Marsruudil olevast viiest külast kokku oskavad Wikipedia kõigis arusaadavais keeltes olevad lehed öelda vaid seda, et ühes neist on sündinud kuulus fotograaf (kelle kuulsast näitusest, mis siinkandis püsivalt väljas, tuleb kohalikus ülikoolis juuni lõpus kahepäevane konverents).
- Kõik siinkandi külad on ühesugused. Võinuksime tiirutada Kõrgmetsa mäepealses osas ja iga paari tiiru tagant kujutada, et oleme järgmises külas.
Nagu 2 tlk vett:
 |  |
| Ines Karu (Mart Sandri maal, detail) | Pühanaine (XVI saj talupojakunst, detail) |
Esimese mäkketõusu esimese osa järel näeme, kuidas kõnnib nudisabaline kass võsa poolt küla poole, hiir hambus.
Uuel rattal käivad käigud teist pidi kui Eestis vanal rattal. Nõuab harjumist.
Vaade mullikatega. Karjamaal lendavad lambad ja võsas on imelised tiigid.
Tiiru järel vaba langemisega mäest alla ja teiselt poolt jälle üles
Ühe põllutee alguses on keset teed põiki auto ja selles valvab härrasmees. Edasi sõites võib näha, et põllutee lõpeb keset põldu ja seal on teine auto, mille juures viibib (nii vähe kui paarisaja meetri kauguselt paistab) alasti päevitav naisterahvas.
Siis mäkke, silda mööda üle kiirtee tagasi, veel lambaid ja vaba langemisega teise külla (mõtlen sõidu ajal, kas jalgrattureil ka kiirust mõõdetakse, äkki oli 30 märk).
Sööklat ei ole.
Keeruka vasakpöördega üle luha (eemalt paistab üle metsa F. lennuvälja angaar ja eriti hästi paistab see, et lennuväli on mäe otsas)
Kolmas küla, selles tomatirestoran. Naljad teemal, kuidas D. kreisilinnas visati inimesed ketšupi küsimise peale Itaalia restoranist välja. Terrassi ikka ei ole ja meil ei ole rattalukke kaasas. Mu arust on kevad saabunud terrassipidajaile ootamatult.
Küla ainus elus hing on Mini pakiruumis õiendav daam; pärast küla on karjamaal lehmad ja nende kohal suitsupääsukesed. Kerkival metsateel sõidab meiega sammu suur veok, kes ei taha pimedas kurvis mööduda (kohe nii aeglaselt, et arvan, et ta tahab teed küsida), siis vabajooksuga 1,5 km mäest alla kohta, kus kunagi 175. buss mind postkontori asemel maha pani. Seal endises jaamahoones on kohvik, aga sellel puudub menüü ja kuigi madaam tuleb uksele vaatama, me enam tagasi ei keera.
Pikk lauge tõus kahte külla, millest kaugema nimi on ühe selle bussi otsaees, millega ma töölt korterisse sõidan. Külas on tilluke vasikas, imeline lilla mesimummutaim ja õigeusu kirik.
Tõus jätkub. Järgmine küla. Õunasöömisel täheldan, et selles külas me just nagu juba olime, kuigi tegelikult ei olnud. Algab lõpuks pikk langus.
Vaade, kus korraga õitsevad ülased, võililled ja nurmenukud ning posti otsas istub vares.
Pikk langus jätkub. Vahepeal tuleb vastu pundar jalgrattureid ja vähe edasi lendab silma mingi suur putukas, nii et kostab täitsa selgelt plõnn! ja silm on hulk aega valus. Järgmised kaks tundi seega mõtlen, kas peaks mõtlema jalgrattaprillide peale (ma ei kanna jalgrattaga sõites põhimõtteliselt päikeseprillegi; viimati kandsin 20 a tagasi, aga armid on ikka alles).
Siis jõuame tagasi vallakeskusse, kus mäletan olevat mitu söögikohta. Ka neil ei ole terrassihooaeg veel avanud. Ühes toimetavad sööjate vahel koguni kaks maalrit. Ootamatu rõõmus leid, et postkontorist üle tänava on jäätisekohvik, taandub sekundiga arusaamale, et ei ole, see on köögisisustuse pood ja asi, mida ma arvasin jäätisemasinaks, on hoopis Itaalia disainkraan.
Seega rattad korterisse, loomapoodi (musträstad ja tihased on tihaste rasvakamaka ära söönud, aga poes enam uut ei ole) ja tavalisse Kõrgmetsa sööklasse. Sinna jõuame kell 15.36, suurendame selle klientide arvu kohemaid kahekordseks ja peame kuulma imestunud küsimust, kas me tahame süüa. Meie auks pannakse isegi tuled põlema. Kesse käsib arvata, et inime sööb ainult kell 12–14 ja siis alles õhtul, aga ust lahti hoida kogu aeg.
No comments:
Post a Comment