Hommikul veel kiire pilk kataloogi ja siis bussiga kesklinna sularaha järele. Selgub, et nii minu kui ka E kaardil on sularahalimiit, mis on just täpselt sihuke (kummalgi erinev), et koos olemasoleva sularahaga jääb kahe ratta hinnast puudu mingi 10 €. Loodetavasti kehtib see limiit ööpäeva*, mitte kuu kohta. Väntan esmaspäeval uuesti proovima ja, kui vaja, kontorisse õiendama.
* Lugu sellest, kuidas muistsel a'al maandusin X riigis kell 23.50 ja ületasin piiri kell 0.15, aga passi löödi eelmise kuupäevaga tempel, ja kas luges riigist 36 tunni pärast lahkumisel lennupileti ettenäitamine, et ma EI ole rikkunud transiidiviisa tingimusi, mis lubasid mul riigis olla 2 ööpäeva, jääb seekord kirjutamata.
Rattapoes saan jutud räägitud kõik puhta prantsuse keeles, seletused kuulatud, ratta ise üle käpitud, isegi poe hoovis proovisõidu tehtud, aga poe-Manueli silmad kustuvad hetkel, kui üritame väljendada mõtet „me ostame selle ratta kohe, aga soovime reserveerida teise täpselt samasuguse, mille ostame esmaspäeval”. Siinkohal tõttab appi leti juures oodanud noorsand ja pakub tõlkeabi. Poe-Manueli silmad löövad särama ja ta kuulutab, et ta kuulis sõnade lundi asemel hoopis hollandaise ja ei saanud midagi aru (mida oli väga näha). Hinnakiri kehtib, mudel on just see, mida soovisime, kummid lüüakse kompressorist täis ja astume, ratas käekõrval, korteri poole. Rattaparklaks saab see akendeta konku, mida omal ajal maakler nimetas kodukontoriks, mida ma sellisena mõne aja ka kasutasin, aga ainult ajani, mil ilmus korterisse internet, sest wifi sinna konkusse suurt ei levi.
Siis Kõrgmetsa sööklasse, sealt matkapoodi (kiiver, kindad, rattalukud), siis (kottidega) maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kus sees läheb kenasti, aga kus kassas uuritakse, kas rattakiiver pärineb nende poest (ei, mul on kviitung alles), ja kui see ei lähe läbi, siis küsib kassiir, et kui kiiver ise ei ole, siis kindlasti on kilekott, millesse olete kiivri koos karbiga pannud. Tere, talv.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment