N, 1147. päev: prantsuse rahvuspüha

Hommikul ootab maja välisukse ees politsei, klõbistab fonolukku ja on silmanähtavalt kergendunud, kui keegi uksest tuleb ja nad saavad sisse.

Tänane Journal of Improbable Reasearchi uudis on palsam kõigi õpetajate kõrvadele: lõpuks ometi on teaduslikult tõestatud, et õppimine mõjutab hindeid.

Telefonikõne küljendusest, millest kostab pikk prantsuskeelne jutt. Saan aru, et jutt on mu eile toimetatud dokumendist, aga mis sellega lahti on, sellest enam ei saa. Küsin, et äkki läheks inglise keelele üle, ma ei saa täpselt aru, aga vastuseks on hetk vaikust, siis sissejuhatavad kaks sõna inglise keeles ja edasi sama jutt ikka prantuse keeles. Sama küsimus ja sama vastus; kumbki osapool räägib nagu kolonisaator pärismaalasega: kui aru ei saa, tuleb rääkida valjemini. Lõpuks kostab torust kolinat ja tuuakse kohale keegi, kes inglise keeles asja ära seletab.

Muidu on täna prantsuse rahvuspüha: uue Beaujolais' päev!

(Mu tudengiajal hakkas üksvahe vanaema muretsema, et „A on jooma hakanud”, mis tegi omakorda mind murelikuks. Tõin tudengipolikliinikust nn joodiku kalendri ehk taskukalendri suuruse trükise „Kas sul on joomisprobleem?”, millel oli näidatud, kui palju peab kehakaalu ja vanuse juures jooma, et oleks. Vaja oli 20 punkti, ma sain 3. Seda ma vanaemale ka ütlesin, et ei ole midagi joodik, pikk tee veel käia.)

Aga prantslaste peol läheb nagu vene muinasjutus, et käisin seal minagi jne, sest kui ma sinna jõuan – pärast koolitust (kus saame teada, et see, mis on inglise keeli page layout, on prantslase arvates peež leeuut), kui vahepeal on installitud uus tarkvara, mis muidugi kohe ei tööta nii kui vaja ning mingi nupukombinatsiooni tulemusel otsustab meiliprogramm, et ma sisestan talle teksti hiina keeles (nii et abi tuleb küsida Märkmikust kopipeistides) – kui ma sinna jõuan, on melu taevani, veiniaroomid korruse ukseni, sumin on totaalne, laudadel ei ole mitte ühtki puhast taldrikut ega klaasi, ükski nn teenindaja ei ole laudade taga passimas, vaid on ise lõbusas vestluses. Seega teen tiiru, keegi mulle tähelepanu ei pööra, tulen tulema. Kaks minutit ja käidud.

Siis saan arvutimured murtud.

Homme peaks toodama kohale laupäeval tellitud vein. Tuleb kaasa võtta ratastega kohver.

South Parki uusim ja 13. hooaja viimane osa Pee, mis pilab eelmisel reedel esilinastunud naljafilmi 2012. (Kirjutan seda nädalavahetusel: täitsa lahe, kui „South Park” tuleks kuidagi Malle Pärna kaudu, kes ekraani korrektuurilindiga jaopärast kataks.)

Film Moonshot (2009; üks ja teine link): Buzz Aldrini kehastaja on täpselt nagu II ja III kursuse rühmavend, kellest sai oma tööstusharu juhtiva ettevõtte arendusjuht, mistõttu teda aeg-ajalt Eestis uudistes näidatakse, ja Neil Armstrongi kehastab näitleja, kes on astronaudiga näo poolest tõesti sarnane (teisiti kui teised kaks peategelast), aga peale Armstrongi sarnaneb ka sugulase mehe Lembituga ja Tiit Sukaga. Film on plaadiga kaasa tulnud kataloogis kõrvuti filmiga In the Shadow of the Moon (2006), aga viimane on palju, palju parem. Žanri poolest dokudraama, olevat näidatud History Channelil 20. juulil 2009 ja ajastatud nõnda, et Armstrong astus oma väikese sammu täpselt samal minutil, kui täitus päris sündmusest 40 aastat.

Lõpuks valmivad ja saavad üles laupäevased pildid (42).