E, 1137. päev: piin kuubis

Töömaja vastas on ekskavaator katki. Hommikul ja lõunal on kohal mitu hooldusfirma kaubikut ning roomikute vahelt kougitakse midagi. Arvan, et esimesed neli tundi kulub paakunud sopa lahti kangutamiseks, sest oleme ju kultuuripiirkonnas, kus ekskavaatoreid kunagi ei puhastata.

Töisel rindel näen tõlkes „bioloogilist” või „orgaanilist põllumajandust”. Mu vaimusilmas kangastub kohe ebabioloogline, st anorgaaniline põllumajandus ning Feliks Leet usutlemas põlluservas usinat traktoristi: „Kas tänavu tuleb suur või väike mineraalisaak?”

Prantsuse keele kontrolltöö, mis on üks viimaste aastate koledamaid kogemusi. Selle neli tundi ei ole midagi sellist, nagu varem, et paar tundi ja ongi läbi, vaid piin jätkub ühtlasena kõik neli tundi.

Alustuseks suulise arusaamise ülesanne. Õnneks ei ole intervjueeritav prantslane, nii et tema jutust saab natuke isegi aru. Paberil on kümme ruutu; oletan, et pooled väited on õiged ja pooled valed. Kindlalt oskan neist täita ühe. Mõtlen, kui märgiks õige kõik valeks või õigeks, oleksid pooled punktid käes. (Jätan selle võtte varuks.) Kirjaliku arusaamise – ainus asi, mida ma prantsuse keelest tegelikult teada tahan – teksti eest saab ainult 10 punkti 100st, veel vähem kui grammatika eest. Ka see on kliimasoojenemise teemadel ja ka siin on 10 kasti, et kas õige või vale. Oskan kindlalt panna 3.

Nagu teada, puudusin kahest viimasest tunnist, ühest seetõttu, et oli hirmpalju tööd, ja teisest seepärast, et kust mina teadsin pikka nädalavahetust planeerides, et just tol reedel otsustab õpetaja teha mässavate talumeeste pärast ära jäänud tunni takkajärele. Nagu ka teada, uurisin keelekoolidega suhtlejalt järele, et küsigu, mida ta meilt kontrolltöös tahab. No seal seisis, et põhjuse ja tagajärje väljendamine ja eessõnad ja muu, mida kursusel võetud ning programmis kirjas. Et 3. mu kohaloldud tunnis olime õppinud ainult tagajärje väljendamist (ja muide see, et tagajärje, hakkas mulle selguma alles tunni lõpuks), oli 4. või 5. tunnis õpitud seega ka põhjust, mida oli hea raamatust üle korrata (nagu mul midagi meelde jäänuks). No ja kontrolltöö grammatikaosast haigutab vastu vana kurikaval subjunktiiv, koguni mitmes harjutuses, siis ka pluskvamperfekt, millest ma põhimõtteliselt tean, mis see on, aga kuidas see moodustub, on segane kuni ühe lünkade täitmise harjutuseni, kus on täpselt üks vajalik vorm sees. Mul tuleb meelde mõningaid korrapäratute sõnade vorme, aga ma ei mäleta, mis aja omi. Panen nad kõik subjunktiivina kirja, kaotada ei ole midagi. Lõpuks jääb pool tundi aega ja on valida, kas higistada harjutuse „täida lüngad” kallal või üritada selle aja jooksul täita võimalikult palju kirjandi jaoks jäetud ruumi seoseliste sõnakatketega, eelistan viimast, sest kahest praktiliselt tegemata harjutusest võib saada üksnes 3 punkti (hea, kui ma saan ½), aga kirjandist kuni 30 (hea, kui ma saan 10). Seega kirjutan nii kaua, kui tohib, ja harjutuse juurde kirjutan pas de temps. Ka kirjand on vanal äraleierdatud teemal teadus ja progress ja mis selle sees kõik leida on. Mul on tahtmine kirjutada, et teadus ja progress võib ju olla, aga mis kasu neist on, kui inimene neid ei mõista ega taha mõista, sest ta lihtsalt on loll, kuid kahtlustan, et sõna stupidité tuvastamise järel õpetaja solvuks ja ma saaks kogu kontrolltööst 0 punkti. Seega lillutan samal teemal ilma sibulaid sibulateks ja kapsaid kapsasteks nimetamata, nagu mu teada prantsuse keeles ongi kombeks. Peaaegu lehekülje saan teksti, osa ilmselt automaatkirjutamise teel (meenub sõnu ja vorme, mida ma muidu üldse ei mäleta).

Muidu on hirmus higistamine, nii et pliiats tahab käest kukkuda ja tuleb peopesi mitu korda vastu pükse kuivatada. Tunnen, kuidas lausa jalad on märjad (mida ei ole ikka väga hulk aega juhtunud). Meenub õpingukaaslase S-i meenutus, kuidas ta olevat teinud enne prantsuse keele eksamit väikese konjaki. Ühelt poolt tundub tundi lõhnadega minek pisut imelik, aga no prantsuse kultuuriruumis, kus sööklas saab lõuna juurde osta veini, see nii imelik vast ei olekski.

Siis „10 minutit” pausi (rohkem nagu 23 minutit) ja jätkub järjekordne jahumine ühiskondlikel jahumisteemadel. Mulle langeb osaks taas kord jutustada, kas vastab tõele, et inimene on teaduse ja progressi allikas ning kas see on planeedi hukk. Võeh. (Planeedi kindel hukk on Päikese muutumine hiidtäheks, mis ükskord kauges tulevikus juhtub, aga selleks ajaks on inimene kui liik ammu kadunud.) Aga et minu etteaste on alles määramatu aja pärast ja seni tuleb osaleda arutelus ehk katsuda küsida üks küsimus. Selleks tuleb sobilik hetk, kui hispaanlane jutustab võrdõiguslikkuse teemadel ja ma (suuresti telepaatiat kasutades) küsin talt, kui hispaania keeles on sood, siis kuidas on sooline võrdsus lahendatud Hispaania seaduses, nagu Inglismaal on seaduses olnud traditsiooniliselt ainult he, aga – seda ma enam ei oska öelda – 1974. a võeti vastu väike seadusejupp, mis ütles, et kui seadus ütleb he, siis see tähendab peale he ka she, ja mure murtud. Leitakse, et hea küsimus; mina leian, et rohkem ma aruteludes suud lahti tegema ei pea. Saan oma jutustuse suurema mõistatuseta maha öeldud, kaks küsivad lisaküsimuse kah; üritan vastamisel kätega vehkimist talitseda, ehkki küllap see oleks õige prantslaslik. Siis varsti jutustavad veel mitu sõnaohtrat inimest ja lõpus läheb kiireks ja meid lastakse ära punkt kell 17.30 (eelmised õpetajad on alati lasknud suulist osa ette kanda ükshaaval ja kohe pärast vastamist ära minna).

Mingi etteaste arutelus on itaallane kurb, et Itaalias hakatakse koolidest krutsifikse seinalt eemaldama, et nende (loe: piinamis- ja laibakujude) pidamine nähtavas kohas on ikka kultuuri tähtis osa.

Mu jutustus on kompaktne ja keskendub sellele, kuidas XIX saj oli tehnika ekstensiivne ning praegu on pigem intensiivne, sest kogu maakera on läbi uuritud ja loodusvarade lõplikkusest on aru saadud ning mis põhimõtted saaksid üldisest hävingust päästa (jne jne; vt ka ülalt kirjandi kohta).

Saan kätte kuu aega tagasi tunnis maalitud kirjatüki, kus sees palju punast kirja ei olegi, see-eest on all suisa kuus rida, mille algus on paljude õpinguaastate jooksul seni nägemata arvamusavaldus, et kirjutis oli arusaamatu ja kubises vigadest; edasi ma ei loe. Kes õpetaja niimoodi kirjutab!! Õpilane võib pahandada ja kursuselt üldse ära minna.

Pärast poes (kus lasen pähe määrida kliendikaardi, mille ankeedi täitmise ajal kogu muu saba uhkelt ootab). Poes ja bussis üritan maailma jälle tasakaalu seada ning tegelda meeldivate asjadega.