Tööl saabun mingilt koosolekult just hetkel, kui lahti on kirjatarvete ladu, võtan sealt järgmise aasta kalendri (eelmine aasta jäin hiljaks ja kalendrid olid otsas). Järgmise veerand tunni jooksul avastab selle asjaolu veel mitu inimest ja astuvad tuppa sõnadega, kas meil juba uus kalender on.
Üritan toimetatavast tekstist välja rookida vohavat kantseliiti, aga inimvõimetel on piirid. Miks küll arvavad inimesed, kes kirjutavad kõik määrsõnad lt-lõpuga, et see näitab nende tähtsust? Tegelikult näitab hoopis keelehoolimatust!
Kas eesti eurokeelde termini third countries vasteks „kolmandad riigid” väljamõtleja ikka mõtles, mis konnotatsioon tekib näiteks väljendiga „kolmanda riigi asutused”? Kui sellest sakslastele rääkida, siis nad kukuksid ehmatusest pikali.
Koosolek 14.30–15.30, kus kell 15.30 öeldakse, et peame ruumi vabastama, lähme veel 10 minutiks kohvikusse; viimane kestab mu kella järgi rohkem nagu 46 minutit (ning siis on rõõm suur, kui see ükskord läbi saab).
Bussiraamat keskaegsest võlviehitusest jõuab lõpuks välja meetodini, mis oli keskajal ilmselt väga populaarne ja seletab neid „hirmsaid deformatsioone”, mis XIX sajandil Viollet-le-Duci ja teisi restauraatoreid kohutasid. Nimelt et võlve laoti mitte raketise peale ega vastu, vaid võlvisiilu [tänud K-le järelevaatamise eest!] ladumisel kinnitati paigaldatavad kivid iga rea ladumise ajaks vastu valmis võlvipinda kaalutud köite abil, mis surusid kivi täpselt selles suunas, kuidas hiljem hakkas mõjuma võlvisiilus koormus (kiiru poolt kanna poole); tulemuseks võlv, mis võis küll olla pisut korrapäratu, aga mis mördi kivistumiseks oli vajumised juba ära vajunud ja seega stabiilsem kui raketise peale/vastu laotud korrapärane võlv, mis hakkas kandma alles hetkest, kui kogu võlviku (roided + siilud) raketis alt langetati. Raamat (kirjutatud 1960) mainib, et arhitektuurikirjanduses mainiti meetodit korraks 1813. aastal ja edasi vajus peaaegu täiesti unustusse; aga samas ma nagu mäletaks seda Hubert Matve raamatust „Ehitised läbi aegade”, mis oli kas sellest pärast taasavastamist kuulnud või oli meetod saksa ehituskunstis paremini teada kui inglise ja prantsuse omas.
Muidu olen raamatust teada saanud rohkesti ingliskeelseid tugevusõpetuse asju, nagu et thrust on alati rõhtsuunaline ja load alati allasuunaline koormus või et strut töötab alati survele ja brace alati tõmbele, ja et võlvikannad aeti sageli ehitusprahti täis selleks, et võlv paremini kuju hoiaks, ning et keskajal ei tuntud fermi ning kuidas toimus võlvide evolutsioon massiivsetest silindervõlvidest roietega õhukeste ja sageli koorikuna toimivate neljaosaliste ristkülikukujuliste võlvideni.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment