Nagu jälle, olen ärganud igaks juhuks hirmus vara, kuigi uneaega on olnud napilt. Bussiga lennujaama (linnas pangaautomaadi juurest läbi, tibutab, ootan bussi hirmus kaua). Esimesel lennul loen, minu kõrval istub ülbe taanlane. Kui Kopenhaagenis väljume, märkan, et tema istme peal on seljakoti küljest lahti tulnud silt; mõtlen, et hää-hää, paras sulle, mu seljakoti sildid on kinni õmmeldud. Aga kes pärast naerab, naerab ikka paremini, sest kuigi seljakoti enda ja rihmade küljes on jah silt õmmeldud, on käepideme sildid liimitud ja ühe asemel haigutab nüüd ainult liimijälg.
Kopenhaagenis on aega kolm tundi, mil tuleb leida ümberistumise registreerimise lett (see käib kähku) ja süüa. Kopenhaageni lennujaamas on tore selvesöökla, kus roaks vokk, milles kuulus oksekød. Maitsev on. Siis Eesti Õhu Sinilinnuga (ES-ABH) Tallinna, mille veedan algul selget vaadet imetelles ja seejärel magades. Tallinna maandumisel on päris pime, imestan, et mis värk, peaks juba nagu lennujaam tulema, aga maas paistavad ainult mingid virvatulukesed – siis saan aru, et see ju lennuväljatagune madaltiheda hoonestusega suvitusrajoon! Pagasit mul ei ole, tipptundi ka ei ole, Tallinnas läheb seega kiiresti, nii et juba veerand tundi pärast maandumist olen bussijaama leti ees ostmas piletit punktist B punkti C. Buss on täis, kirjutan mõningase kondiväänamisega viimast ettekannet, mille jaoks on vaja paari asja internetist üle kontrollida. Tänu nüüdisaegsele tehnikale ja Eesti suhtumisele, et veebiühendus on inimõigus, on see võimalik, niisiis loen pimeda metsa vahelt Eur-Lexi.
Vaateulatuses on minust paremal rida ees purupurjus noormeeste paar; üks on pisut kainem ja tal jätkub mõistuse häält saata teine vahetult enne väljumist jaama WC-sse ja näitab, et laua vahel olev kilekott on just sobiv oksekott (mida lõhnaefektide järgi ta kaaslasel ka vaja läheb). Nende taga, st kohe üle vahekäigu istuvad välismaalased, kes teate peale, et buss peatub enne bussijaama X ja Y peatuses, mult küsivad, mis need on, nad ei ole kaua aega bussiga N. kreisilinnas käinud, ja kas bussi alt koti ikka kätte saab. Ja siis onkel vestab ringteest kuni Y peatuseni (kus ta maha läheb) oma elu-olust, saan teada, et ta käib N. kreisilinnas juba 1994. aastast saadik ja eelmine kord saabus koguni lennukiga. Mõtlen, kas ta ikka teab, et põliste N-kreisilinlaste arvates on lennuväli ainult N. kreisilinna elanikele, sest nad teavad, et see peabki algusest saati nõnda olema, et rahvusvaheline lennuliiklus avatakse enne lennujaamahoone valmimist.
Uus komme: taksosõitja ütleb, kui palju ta antud rahast tagasi tahab (st kui palju jootraha jätab). Praegu majanduskitsikuses kipuvad N. kreisilinna vähesed taksojuhid (mu tähelepaneku järgi on taksode arv asulas võrdelises seoses elanike arvu ruuduga) tagasi andma ka peenrahas, kui vaja, st krooni täpsusega, kui mitte isegi sentidega. Vat ei teagi, mis on juhtunud Kuressaare taksohindadega, need olid vahepeal suuremad kui näiteks Tartus (ja kasvasid kunagi nii 200%–300% korraga).
2 comments:
Kuressaare taksohinnad on jätkuvalt pöörased. Ilmselt on põhjus selles, et teenust on vaja haruharva ja siis tuleb kogu kuu marginaal sisse kirjutada selle ainsama sõidu sisse, mis nad selle jooksul teevad.
Kinnitussõna on aseme. :-D
Aga nad on vähemalt olemas, koguni mitu, mitte nagu 2005. a kogetud Keila ainus takso, kus leppisime kokku, et korjab meid X teeristist kell Y peale, siis ootasime veerand tundi kauem, siis taksojuht helistas, et tal tuli teine klient vahele, kas saate oodata umbes pool tundi. Ei saanud (no poolt tundi kindlasti mitte), saatsime taksojuhi üldse pikalt, ürituselt lahkuv inimene võttis peale.
Aga umbes aastal 1994 olin tunnistajaks, kuidas soomlasel oli vaja jõuda Soomest Muhu kirikusse laulatusele ja saanud teada, et Tallinnast Liivale pileteid osta ei ole võimalik, leiutas ta, et sõidab Tallinnast taksoga. Mu reaktsioon oli, et „oled sa hull peast vä,” sest kuigi mis taksojuhil selle vastu saab olla, kui klient tuleb, rahakott puuga seljas, aga vaevalt, et keegi lausa praami peale kipub. Nõnda soovitasin, et ostku pilet Kuressaarde ja tulgu Liival maha.
(Meil oli maal muiste naabrimees Juhan, kelle suurim vägitegu oli 10 km kauguselt napsitamast tulles istuda Riia kiirrongi peale, mis tema peatuses muidugi ei peatunud, siis jäi magama ja ärkas alles Pärnu kaubajaamas. Laia joonega, nagu ta oli, olevat ta mõelnud, et mis kaubajaam, las sõidab parem päris-Pärnusse, aga päris-Pärnu oli tollal umbes teivasjaam, kus rong kah ei peatunud. Siis püsis Juhan ärkvel ja soovis järgmises peatuses tingimata väljuda, enne kui satub Lätti. Järgmine peatus oli Kilingi-Nõmme, kust moosis takso, et sõidame minu juurde, mul on raha kodus. Takso sõitiski, läbi poole Eesti, tollase kombe järgi pidi maksma ka tagasisõidu, aga see-eest millise uhke loo sai järelpõlvedelegi rääkida! ☺
Post a Comment