E, 1144. päev: they may take our ...patience, but they'll never take our freedom!

Kole tugev vihm öö läbi. Kui see jätkub, on nädala lõpuks väikesi üleujutusi oodata, sobiv võimalus teha matkarõivad senisest veel rohkem porisemaks.

Inimese kohusetunne on ikka kole asi, sest mis muud ikka ajab mind prantsuse keele tundi. Täna just mõtlesin hommikul lifti peale kõndides, kumb on vähem ebameeldiv kogemus, kas III klassis vene keel umbkeelse õpetaja käe all või praegu prantsuse keel ükskeelse õppena. Kuigi vene keele õpetaja K oli alguses keevaline, keelati tal füüsiline vägivald peagi ära ja ta omandas kaunis ruttu eesti keele, aga mida täna kontrolltöö kohta teada saan, on hirmus ette mõeldagi. Tundub, et ma olen omandanud prantsuse keele suhtes immuunsuse, st see mulle rohkem külge ei hakka.

Prantsuse keelde jään üsna sihilikult veerand tundi hiljaks, sest mida hiljem ma sinna saabun, seda vähem ma pean seal piinlema; akadeemiline on just paras.

Saame kätte kontrolltöö, mis on jah läinud ootuspäraselt ehk „läkski nii, kuis pidi, oma laulu sai Vigri”. Ehk mu kannatus on otsas ja soovin prantsuse keele õpingud katkestada; jätkamisel ei ole enam mingit mõtet, sest kursuselt läbi saamiseks peaksin saama eksamil ebarealistliku arvu punkte, mida selle õpetajaga kindlasti ei saa. Ka eksami kirjatükil on järel arvamus, et see on arusaamatu ja ta hindab ainult grammatikat (mida ei olnud just palju, eks ole, 10/30 p); suulise väljenduse eest olen saanud 14/30 p, mis on täiesti reaalne; grammatika eest olen saanud 6/15 p, mis on täiesti kohane, arvestades hindamismeetodit, millest allpool; kirjaliku teksti arusaamise eest olen saanud 7/10 p, mis on kogu kontrolltöö suhteliselt parima tulemusega osa (samuti on see üks neist asjadest, mida ma tegelikult teada tahan, aga mida meile nii pagana vähe õpetatakse (teine on prantsuse tehnikakeel, mis on vist olemas, aga millest senini ei ole kuulnud poolt silpigi)); ja suulisest tekstist arusaamise vigurite (kas väited teksti kohta on õiged või valed, mis teatud sõnu kuskil öeldi, mida tundmatud väljendid tähendavad) 5/15 p, mis on samuti täitsa kohane, sest ma ei saanud umbes pooltest asjadest aru, mida on küsitud. Kokku seega 42/100 p, kursuselt läbi saamiseks oleks eksamil vaja 72/100 p, mis käib selgelt üle jõu, v.a kui ma nt piksega pihta ei saa, mis mulle prantsuse keele pauguga pähe paneb sellisel kujul, nagu õpetaja tahab. Ta näib nimelt hindavat põhimõttel „100% õige või 100% vale” – näiteks kui olen punnitanud meelde tuletada imevorme, mis juhtumisi on õiged, aga enesekohane asesõna on puudu – kogu vastus vale! E-tähele pandud katus kohta, kus seda olema ei peaks – kogu vastus vale! Vajalik tarind enam-vähem õige, aga vastus ei ole täislausega (mis koht on ülesandes nüüd kahe punase joonega alla joonitud) – kogu vastus vale!

Midagi kirjutab ta ka tahvli peale, aga mul ei ole täna binoklit kaasas. Kiri on 3 cm kõrge ja luitunud vildikaga, klassis hämar kah.

Siis võtame edasi uut teemat, õpetaja teeb seda oma tavalisel kombel, seisab klassi ees ja loeb meie segasest grammatikaõpikust maha, osa ridu vahele jättes ja üldiselt nii kiiresti, et kaasa mõeldes ei leia järge üles (nii et mõni ime, et ma paar korda tagasi alles tunni lõpuks aru sain, kus on lauses põhjus ja kus tagajärg). Kui teema järel küsib, kas on küsimusi, siis on paljutähenduslik haudvaikus ja raamatusse põrnitsemine. Teen vale ülesande (raamatu oma, selmet teha paljundatud tunnimaterjali ülesannet) ja ega keegi ütle ka, nii et ettelugemisel tuleb, nagu ikka, rehkendada inimeste järgi, mitmendat rida pean ütlema mina, ja siis see ette valmis mõelda.

Vaheajal tuleb õpetaja küsima, kas ma ikka olen 6. ja 7. kursuse teinud; olen, ja muide seda on õpetanud sama keelekool! 6. ja 7. kursuse õpetaja oli palju parem kah, aga praegusega toimub kindel taandareng. See, et inglane on saanud kontrolltöö 40/100 p, ei lohuta.

Teises pooles kuulame teksti, mis on jälle viieminutine üksainus pikk lause, millest saan aru, et keski alpinist on ja samas ka nagu ei ole kadunud, millest pikalt-laialt jahutakse, mille seest on võimalik tuvastada ainult üksikuid tuttavaid sõnu, ülejäänu ei ütle midagi. Kahe kuulamise järel laseb õpetaja lausete kaupa jutustada, mis tekstis juhtus; minu totaalseks hämmastuseks pingutatakse sealt välja umbes kaksteist lauset. Õpetaja vaatab mu poole kaasatundlikult, nagu oleks mul ootamatult välja löönud raske vaimupuue, ja ma saan päris mitu korda vastata, et ma vastata ei taha (sest mis õpetuslik iva on proovida, kui niikuinii ei oska, ainult kuulata, et valesti ja proovi veel).

Lõpuks loeme teksti, millest saame teada, et prantsuse keeles vigadeta kirjutada on võimalik ainult siis, kui õppida seda ülikoolis, st sellega saavad veata hakkama ainult prantslastest prantsuse filoloogid. Järgmiseks korraks (kuhu ma enam tulla ei kavatse, nii et jääb ära ka efektse 10 × 50 binokli kaasavõtmine) antakse üles lehekülje täis küsimusi vastata, kuhu oleks ah nii mõnus kirjutada, et erinevalt prantsuse keelest ei ole eesti keel kivistatud XVIII sajandisse ega ametlikult vaena teistest keeltest oskussõnade laenamist, kirjakeele saab ära õppida koolis, kirjapilt on foneetiline, on olemas ühtne süsteem ja keelekorraldus ning inimesi, kes otsustavad, mis on eesti keeles õige ja mis vale, on mitte keele arhailisuse eest valvavat 40 vana peeru, vaid 8 taibukat inimest, ning kirjakeele reegleid aeg-ajalt kohandatakse tegeliku kasutuse järele. Muidugi praegusest õpetajast on teada, et mis tahes vastuse alla ilmuks arvamus, et tekst on arusaamatu.

Aga ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salajaaaa. Pean omapoolseks vastutulekuks seda, et ma ei tõuse äkki püsti, käkerda pabereid kokku ega viska väljudes paberikorvi, vaid kannatan vagurasti tunni lõpuni ning lahkun koguni ust paugutamata. Kuigi korra sodin teksti peale küll, nii et pliiatsisüsi lendab (mis meenutab, et kord kirjutas ka itaallane nii ägedasti, et ma sain pliiatsisöega pihta; ja täna ilmub kreeklase paberitele peale tavalise kahendkoodi ka mustaks soditud kohti) ja kuigi kui mul oleks ahi, siis ma põletaks oma prantsuse keele asjad heameelega ära.

Mulle aitab. Homme kirjutan vahetule ülemusele ja taotlen oma ametliku koolitusplaani muutmist.

* * *

Loen poes, kus, nagu ikka, on sissepääsu ja vajaliku osakonna vahel naistepesu osakond, suure sildi femme asemel mehve. Nädal tagasi pähemääritud kliendikaart on mulle andnud juba 0,30 € säästu (nähtavasti toimub allahindlus ainult teatud toodete pealt). Kes kopkat ei korja, see rubla ei saa.