T, tagasilend ehk mu keha on pisut nõrk ja nüüd on aeg kõike meenutada

Eestis sain hakkama kunsttükiga, et käisin kinos vaatamas uut Eesti filmi selle esimese kinosoleku ajal! Täpselt ei mäleta, millal see juhtus eelmine kord – kindlasti nõnda ammu kui 1984 („Hundiseaduste aegu”), aga võib-olla ka hiljem (1995 olin filmi „Tulivesi” esilinastusel, aga see ei loe.)

Film on „Seenelkäik”, mida mitmed lugejad kahtlemata teavad võtmes „jäin ukse taha” ja seetõttu filmi ennast täpsemalt ei tea, teised jälle, kes sisse mahtusid, teavad omast käest. Nagu võis lugeda ühest Fb-arvustusest, on film meeldiv vaheldus viimase aja Eesti filmile, kus „mees vaatab surnud kärbest laual ja mõtleb, kuhu pani ülemöödunud aastal redeli” – vrd ka Eesti näitekirjanduse klassikas, näidendis „Polkovniku lesk” koht, kuidas Remark sunnib laval istunud tumma vanameest mõtlema, kuidas külm ta õunapuud ära võttis; vanamees püüab, aga Remark märgib, et õunapuud juba paistavad, aga mitte see, et külm nad ära võttis. No vat.

Tegelikult lugu on nõrk, paar korda jääb asi seisma (kella vaatasin kaks korda, esimene kord ainult umbes 35 minutit pärast algust), aga nagu kombeks, rühitakse jonnakalt edasi ning lugu läheb jälle käima. (Nagu muusikaski: väidetavalt olevat Eesti muusikaajaloos ainus kord, kui lugu jäi kontserdil nii seisma, et tuli alustada uuesti, juhtunud 1980. aastate lõpus Tln raekojas Tln kammerkooriga, kus dirigent pöördus publiku poole, palus vabandust ja selgitas: „Me alustame seda lugu uuesti.”) Peaosatäitja Raivo E. Tamm on hea (ja mida vanemaks ta saab, seda rohkem meenutab ta mu vanaisa) ning äratundmismomente on rohkesti. Mõningase killupotentsiaaliga ütlusi ka. Metsavaated on kohati väga paeluvad.

* * *

Mida pikal lennusõidul ikka muud teha kui panna õigeks käekella. Mis aga oli jäänud tähele panemata: praegu on juba aastaaeg nii pime, et kella tuleb vahetevahel aknal praadida, muidu saab aku tühjaks. Ja mis saab siis, kui aku saab tühjaks? – Siis lõpeb aku seierite keeramise pealt ja kell hakkab näitama väga imelikke kellaaegu. Mingit moodi sealt enam ära ei saa (ilma kasutusjuhendita ma ei tea, kuidas sättida kella diginäitu). Proovin viis korda, vahepeal kella aknast paistva päikese käes soojendades. Tulemus on sihuke, et kell on umbes kaheksa tundi taga (ja minuteid, sekundeid ka). Nädalavahetusel olen ilma kellata, kuni see aknalaual jõudu kogub; vahepeal tundub, et ohoh, ainult kaks tundi on ees, aga diginäit ütleb, et ei midagist, hoopis kümme tundi on taga. Ma juba hakkasin vaikselt uurima, kust saaks umbes taolise uue kella. Nüüd tagasisiõidul proovin lennuki ja bussi vahel uuesti ning oh sa pühadeime, algul läheb ainult tund ja 20 sekundit ette ning, kui teen vajalikud korrektuurid, läheb lõpuks õigeks!

Eestis juhtus veel, et turvauuenduse tõttu oli IE unustanud siinmaise mobiilifirma veebikontori salasõna ning mis te arvate, kuidas seda saab uuendada? – Posti teel. Kirjutan sel teemal mobiilifirmale krõbeda sõimukirja, et 2012. aastal kõlab see nagu paha nali ja kuidas peaks uue salasõna sedasi kätte saama inimene, kes juhtub viibima välisriigis? Asjade käigust ette rutates öeldagu, et lõpuks sain uue salasõna nii meili kui ka postiga, mõlemad samal päeval. Arvake, mitu päeva läks? – Viis... Aga noh, eks mobiilifirma ise tea, millal ta arve maksmist tahab. Veebikontor on neil sihuke, et arve saab maksta krediitkaardiga, heheh.

* * *

Päike paistab, bussiakna tagant möödub värviline sügismaastik ja kõrvaklappidest meenutab kaugeid aegu äsja mu muusikakogusse lisandunud Onu Bella kogumik. („Viimane Eesti staar, kes sai staariks laulmisega.” – Mart Juur (ning pool kuningriiki sellele, kes leiab selle ütluse allika; usutavasti nägin ma seda kuskil ajalehes või raamatukaanel, mitte unes).)

[Hilisem täiendus: sedasi ütles Mart Juur Onu Bella „Dekameroni” tagakaanel. Õigemini kirjutas ta, et Onu Bella oli viimane eestlane, kes sai staariks eesti keeles lauldes. Poolest kuningriigist võtaksin Flandria, palun.]

Oh neid ammumöödunud aegu! See, mis kunagi oli üksnes ropp ja kole, on nüüd nagu helge kelmikas naeratus – nagu ka omaaegsed kõurikud Beavis ja Butthead on tänapäevase pilguga vaadates lihtsalt pisut tembutavad noorsandid. Ning ka eks ole laulude temaatika täpselt sama kui ülejäänud nüüdisaegses popmuusikas: kuidas veeta lõbusalt aega.

Kirjandushuvilised pööraku tähelepanu, kui peenelt põimib Onu Bella (või tema laulutekstide autor, kes ta enamasti oli ise) kokku tehnilised anatoomiaterminid ja arhaismid, kasutades neid võõristavates olukordades, kus tavaliselt öeldaks hoopis teisiti – on ju naljakas, eks? Tegelastel on vanamoodsad eesnimed (Oskar, Endel, Evald, Aadu jt), mis viitavad eestlaste (tšuudide) kaugemale ajaloole. Onu Bella vemmalvärsi stiilinäiteks olgu salm lüroeepilisest eleegiast „Armukeste kari”:

Kamasuutra praktika
see on Helle taktika
ja kui ma lahkun Kolga-Jaanist
vabanen kui mudakaanist
 

Minna – mitte minna – minna – mitte minna...

Räägib mulle kena juttu tähtedest ja kuust, ujee...

Kärakat on, on, on (või, nagu suvatseb pealkirja kuvada meediapleier, „Krakat on”)

Ajaloo võtmes saab teada, et varakapitalismi perioodil kakskümmend aastat tagasi tegutses Taaralinnas mitusada liputajat. Eks see üks mõistatuslik ja mõistmatu paik ole.

Onu Bella tähetund oli umbes aastatel 1989–1993. 1992. aasta noortelaulupeol juhtus, et teine tollane rahvalaulik, Tõnis Mägi oli just Rootsist tagasi tulnud ja laululavatäis noori pidi tema pärast rõõmustama ning „Koitu” suisa kaks korda kordama; räägiti aga, et kui Rootsi oleks läinud ja sealt tagasi tulnud hoopis Onu Bella, küll siis oleks kogu lauluväljak rõkanud laulu „Ma võtsin viina” ning küllap seda oleks korratud ikka rohkemgi kui ainult kaks korda.