E, 2060. päev: uus bussiraamat ja teine lumi

Bussiraamat on Schicksalsinsel Ösel ehk Sõrve lahingute Saksa-poolne kogumik (rohkem sõjaajaloolisest vaatenurgast; mälestuste kogumik on ilmunud varem). Narratiiv kordub nagu „Kalevipoja” II loos (sest iga kirjutis jutustab lahingud algusest lõpuni uuesti), aga arvake, mis leheküljel mainitakse esimest korda Tehumardi lahingut, mida Vene ajal heroiseeriti taevani ning ehitati seda näitama koguni jurakas monumentki? – Alles umbes lk 128. Kuidagi varem on märkamata jäänud sellised asjalood (kusjuures umbes aasta tagasi lugesin läbi Mart Laari samateemalise raamatu):

• et Saksa vägede Sõrvest lahkumise järel ei jäänud Sõrve ühtki Saksa sõjavangi (sest Punaarmee lasi kõik maha, tõmbas oksa või hukkas muul moel – mislaadne teguviis on 1944. aasta kohta pisut varajane, see hakkas üldistuma alles 1945. a kevadel)
• et veel pool nädalat enne Sõrvest lahkumist oli Saksa vägedes selline kord, et langenud sõduri isiklikud asjad (märkmik, prillid – just needsamad, mis praegu on Saaremaa Muuseumi teise maailmasõja saalis) saadeti koju omastele, ning Sõrve varutud toidumoonast jätkunuks uue aastani
• et Sõrvest lahkumise koodnimetus oli Unternehmen Delfin
• et ööl vastu 24.11.1944 Sõrvest lahkumisel oli laevadel keelatud kasutada prožektoreid ja raadiot ning sestap jäi kogu suurüritus vaenlasel märkamata
• et Sõrvest lahkumisel läks hommikupoole lainetus ägedamaks ja ei saanud kaasa võtta raskerelvi, mis tuli maha jätta, mis paneb mõtlema, et omal ajal ajalooõpikutes jne Tehumardi lahinguvälja pähe näidatud pilt oli vast hoopis võetud poolteist kuud hiljem Säärel ja sellel oli mitte lahingutegevuses purunenud, vaid lihtsalt õhitud tehnika

Padjaraamat on lennundusajaloolase Eddie Creeki kapitaalne Stuka-raamat. (Eddie Creek uurib lennundust, sain tiitellehe pöördelt teada, harrastusena – leivaameti poolest oli ta arhitekt, praegu on pensionär; nagu ka üks N. Liidu Teise maailmasõja aegse lennunduse suurimaid asjatundjaid, soomlane Carl-Fredrik Geust on tegelikult sideinsener, kui temagi pole vahepeal läinud pensile. Raamat mainib, et Eddie Creeki ja tema kirjutuskaaslase J. Richard Smithi esimene raamat oli 1972 German Aircraft of the Second World War, mille väheke hilisema trüki lugesin juba tudengiajal edas- ja tagurpidi läbi ning no kuskilt otsast ei ütleks, et see üks kolmest Saksa lennukite piiblist oli tõesti nende esimene vasikas. (Teised kaks on Heinz Nowarra Die deutsche Luftrüstung 1933–1945 (4 kd) ja William Greeni Warplanes of the Third Reich.) [Miski siin ei klapi, sest esti mainitud raamatu lühinimetus on Smith & Kay, millega viidatakse teisele autorile nimega Anthony L. Kay (mujal ka Tony Kay).]

Stuka-raamat hakkab suuri uudiseid mürtsutama juba esimestel lehekülgedel:

• et seniolematu lennukikavatise nagu vabalt kandva tiivaga monoplaani mõtles 1910. aastatel välja Hugo Junkers [ning selle lisan ka juurde, et kütteseadmeid, kompressoreid ja käekelli tootev Junkers on sama firma, kuigi side vana töösturi Hugo Junkersiga kadus suht vägivaldselt 1934. a]
• et jutt, nagu olnuks Ju 87 üldse üks äpardunud lennuk, oli 1940. aasta Inglise propaganda
• et jutt, nagu tutvunuks sakslased sööstpommitamise põhimõttega alles 1935. aastal Curtiss F11C Goshawki ja kunstlendur Ernst Udeti läbi, on kah tegelikult lähema tõepõhjata muinaslugu

Peale selle mõtleme täna kollektiivloominguna välja ka kollektiivse varjunime. Peaks ikka raamatuid kirjutama hakkama.

Täna hommikul sajab ka lund, mis on esimene siinkoha jaoks, kuigi mitte meie jaoks – laupäeval külas olles hakkas tumedatest pilvedest midagi kõvasti sadama ja pärast oli võõrustaja lillekastis lund. Nädal tagasi oli veel üle 20 kraadi sooja.