Mind tuntakse postkontoris juba nägupidi, sest uus töötaja saadetakse mu paki järele juba enne seda, kui olen jõudnud ulatada pakisildi.
Kui bussilt saabun, asub majauksest sisse noor ema kahe lapsega, kellest üks tekitab sellist põrgulärmi, et kougin taskust telefoni ja proovin, kas selle aku laengu viimase 1% hingitsusega veel läheb käima detsibellirakendus (et noh kas noor ema peaks ametlikult kandma kõrvaklappe). Läheb ja olgu see uskumatu tulemus kirjas ka siin: umbes 3 m kauguselt 94 dB (kalibreerimata). Olen siin blogis pajatanud loost, kuidas samasugune mure dirigendi kõrvakuulmise pärast tekkis meeskoorilauljail ja viiskümmend meest suutsid auditooriumis forte fortissimo tekitada 93 dB (kalibreeritud, koori ees). Noh, ühelt poolt viiskümmend meest ja teiselt poolt mõneaastane lapsenääps, kes laulaks nad napilt, aga kindlalt kõik sohu. Öelge veel, et tänapäeva noorus midagi ei suuda!
Õhtu on selge ja soe ning kui napilt pärast loojangut tulen koertega jalutamast, alguses kuulen majatagusele käigurõdule astudes nahkhiirt ja alles siis näen (sedasorti nahkhiired, kes meie kandis elavad, teevad sellist häält, et palja kõrvaga kuuleb minuvanune inimene iseloomulikku vaikset tiksumist). Kalendri järgi on juba 12. oktoober, meenutagem, ja eelmine kord nägin nahkhiiri septembri alguses, kui mitte augustis. Muidugi torman kohe tuppa, haaran nahkhiireanduri ja kougin kastist helisalvesti ning üritan seda saada käima, aga enam nahkhiirt ei ole. Nii jääb jälle uurimata, kas ka telefoni reaalaegse helispektri rakendus (mis läheb täitsa vabalt välja umbes 22 kHz-ni) näitab nahkhiirekisa alumist otsa.
Kui bussilt saabun, asub majauksest sisse noor ema kahe lapsega, kellest üks tekitab sellist põrgulärmi, et kougin taskust telefoni ja proovin, kas selle aku laengu viimase 1% hingitsusega veel läheb käima detsibellirakendus (et noh kas noor ema peaks ametlikult kandma kõrvaklappe). Läheb ja olgu see uskumatu tulemus kirjas ka siin: umbes 3 m kauguselt 94 dB (kalibreerimata). Olen siin blogis pajatanud loost, kuidas samasugune mure dirigendi kõrvakuulmise pärast tekkis meeskoorilauljail ja viiskümmend meest suutsid auditooriumis forte fortissimo tekitada 93 dB (kalibreeritud, koori ees). Noh, ühelt poolt viiskümmend meest ja teiselt poolt mõneaastane lapsenääps, kes laulaks nad napilt, aga kindlalt kõik sohu. Öelge veel, et tänapäeva noorus midagi ei suuda!
Õhtu on selge ja soe ning kui napilt pärast loojangut tulen koertega jalutamast, alguses kuulen majatagusele käigurõdule astudes nahkhiirt ja alles siis näen (sedasorti nahkhiired, kes meie kandis elavad, teevad sellist häält, et palja kõrvaga kuuleb minuvanune inimene iseloomulikku vaikset tiksumist). Kalendri järgi on juba 12. oktoober, meenutagem, ja eelmine kord nägin nahkhiiri septembri alguses, kui mitte augustis. Muidugi torman kohe tuppa, haaran nahkhiireanduri ja kougin kastist helisalvesti ning üritan seda saada käima, aga enam nahkhiirt ei ole. Nii jääb jälle uurimata, kas ka telefoni reaalaegse helispektri rakendus (mis läheb täitsa vabalt välja umbes 22 kHz-ni) näitab nahkhiirekisa alumist otsa.
No comments:
Post a Comment