T, 2043. päev: matemaatika vedru on läinud rooste

Teeme perekondlikult matemaatikaülesandeid, mis iseenesest on lihtsad ja vajavad umbes-täpselt üht-kaht tehet. Kõik on suurepärane ja lihtne, kuni mu matemaatika-ego saab kõvasti kolki, kui ühes ülesandes tuleb leida x, kui see on 80% võrra suurenenud ja saadud y. Mina kähku, et x on järelikult 20% y-st ning y tuleb jagada 5-ga, saades väga vale vastuse. No õige vastus on muidugi nii lihtne kui x = y : 1,8 ja põen hulk aega, et ma ise selle peale ei tulnud.

Aga kasutades sama propagandavõtet nagu muiste Soome MTV3, kus aastaid räägiti Eestist ainult negatiivses võtmes – kui mujal läheb halvasti, siis läheb ju „mittemujal” „mittehalvasti” (selle ajel kirjutasin tollal propagandaessee „Mida teeksid soomlased eestlasteta?”), meenutan taas iseoma kõrvaga kuuldut, kuidas doktoritöö kaitsmisel kõrgeauulise Tartu Ülikooli professorite saalis kuulutas üks meditsiiniprofessor protsentarvutuse taolisi uudseid võtteid: „Teil oli 96 patsienti ja te arvutasite sellest protsendi. Protsent on aga üks sajast ja 96 patsiendist ei saa protsenti arvutada. Teil oleks pidanud olema ikka 100 patsienti!” – mille peale oli saalis hämmeldunud vaikus, sest kesse prohvessoriga ikka vaielda julgeb. (Hiljem sain teada, et see professor olnud mu onunaise õe pinginaaber, kes kinnitas, et ta maadelnud matemaatikaga juba koolis.)