Hommikul kell kolmveerand üksteist helistab valvelaud, et tulge kohale, teie pakk on kohal. Ja ongi, sama paljurännanud GLSi karp, milles on 2 × 2 printeritinti, sh matt must, mille viimane padrun on printeris.
* * *
Nagu on see olnud varem ja ilmselt saab olema ka tulevikus: arvan mina kellegi koolikaaslase mälestuste järgi täitsa arukaks inimeseks, aga siis pistab ta tuntud suhtusmeediaportaali midagi, mis kinnitab, et ta ei ole seda enam üldse mitte, ja kui nagu üle küsida, ketrab ta sama õelatest kuulujuttudest õpitud „tarkust” (loe: sõgedust) muudkui edasi – mõtlemata, et nüüdsest peale meenub see mulle iga kord, kui temast kuulen. Seekord ei ole mängus ka mürgitavad sooaurud; ajusid on järelikult pehmendanud mõni muu ollus.
* * *
Õhtul jube ummik. Kella seitsmest mängib kontserdisaalis üks maikasärgis vend orelit, aga see, et kontsert algab tund varem kui tavaliselt, meenub mulle alles kell 17.16. Teen väga kiiresti, et jõuaksin 17.23 bussi peale (vaja käia kodus, võtta ülikond ja piletid ning jalutada koerad), aga seda ei tule, järelikult on läinud varem, nagu see mõnikord teeb (kui töölt tulen, on buss pika liini lõpus ja siinkandi bussijuhtidel ei ole kombeks peatustes oodata nagu Šveitsis, seega saabub buss mõnikord täpselt, mõnikord 5 minutit hiljem, mõnikord 5 minutit varem, rekord on olnud aga 8 minutit varem ja 25 minutit hiljem). Poolest lähen linna kaudu mineva bussi peale, aga see jääb ummikusse. Kell 17.37 helistab E, et ka tema ei ole veel jõudnud koju, on pool tundi seisnud kodutänaval bussis, et äkki jätaks kontserdile minemata ja hoopis käiks sööks Ookeanis. Tore mõte; ka minu jõudmine jaama kaudu kodust läbi kontserdisaali on enam kui kahtlane – Google näitab paksu punast joont D. maanteel. Kergendus missugune. Ostan jaama leheputkast E-le ajalehe Die Zeit, selle esilehel on suur Jeesuse Kristuse näopilt allkirjaga „Miks on meil ikka veel kaks kirikut?” (asjalikum oleks muidugi „Miks on meil ikka veel kirik?”). Leht käes, trügin bussi – kell on juba 18.11 – inimesed vaatavad imelikult, justnagu siis, kui kunagi tõin töölt koju isikliku Ameerika ehitusinseneri käsiraamatu aastast 1930 ja ootasin, see käes, Kaubamaja juures trolli. Käsiraamat oli paks (2400 lk), nahkköites, kullatud leheäärtega. Buss sõidab täitsa edukalt ühe peatuse, siis paistab kurvis akendest, et kogu eesolev D. maantee ikka seisab. Tulen järgmises peatuses maha ja lähen need ligi kaks kilomeetrit jala. Alguses on buss nähtavas kauguses ees, aga kes pärast naerab, naerab paremini, sest juba enne restorani Il Spurgos lähen bussist mööda ja isegi pangaautomaadi juures käinuna jõuan kohale pikalt enne bussi.
Ookeani kardinad on all, uksel on silt, et kuni 20. maini kinni; kõnnime linna poole, Hiina restorani Vana Tao, mida mõni aasta tagasi remonditi ja millest tuli alati keegi töötajaist hommikul bussi peale. Väga ontlik, sisekujunduses puuduvad punased paberlaternad täiesti, disain on moodne, toit soodne, rohke ja maitsev.
* * *
Film on Er ist wieder da (2015), iga kõrraliku sakslase hirmuunenäost, et Hitler ärkab surnuist. Peale üleüldise jandi – filmi alguses on dokumentaalkaadrid, kuidas kostüümis ja grimmis peategelane küsib üle Saksamaa tavalistelt inimestelt, mida nad elust arvavad, või joonistab möödujaist [väga halbu] pilte; seda improviseeritud autentset materjali filmitud 300 tundi – on ka tõsiseid momente, nagu et tõdemus, et Hitler sai võimule vabadel valimistel ja siis peaks hukka mõistma ka Saksa rahva, või et Saksa rahvas ei saa Hitlerist lahti kunagi. Või et teil on selline asi nagu telekas, suurepärane propagandavahend, aga mida te seal näitate? – Kokka!!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment