E, 3233. päev: ammused mittetoredad ajad

Õhtul keeletund; mul kõik kodutööd tehtud, enamgi veel, kaks kunagi tegemata jäänud asja on ka

 

Jututeemaks on poliitika ja TTIP. Pooled kuulevad asjast esimest korda. Jutt ei võta vedu, arvamused Ameerika toiduainete ja geenitehnikatoodete tervislikkuse kohta käivad seinast seina, õpetaja mainib jutu sees tõeallikana terroriühingut G., venelane Vene meedia propagandat, kõigil lõpeb vajalik sõnavara. Lõppjäreldus on, et järgmine kord tuleb võtta mõni viljakam teema.

Siis teeme kaudse kõne harjutust, küsides üksteiselt, mida tegime eile ja teeme homme, ning siis selle kaudses kõnes edasi rääkima. Jutustan, et lähen homme kontserdile ja laulab sakslane Benjamin A. Albaanlane küsima: „Saksalane …Benjamin?”
 

Ärasõidul leiutan, et mis ma passin linnas bussivahetust, kui õige buss käib nüüd keelekooli juurest läbi, parem ootan kohe. Ja targasti teen, sest buss tuleb õige varsti, ning et sõidab kiiremini kui need, millega sõidan tavaliselt, kaob ära võimalus, et sõidab linnas minust mööda.

* * *
 

Bussiraamat (Kölni keskaegsed ja varauusaegsed kerjused, veiderdajad, litsid ja timukad; link) on jõudnud pärast väga mahukat eelmist osa timukateni, mis on samuti mahukas ja üksikasjalik. Saab teada, et seda rasket ametit hakati põlgama alles XV saj keskel ja et Nürnbergis oli XVI/XVII sajandi vahetusel ligi nelikümmend aastat timukas Frantz Schmidt, kes päris ameti isalt (kes oli saanud timukaks juhuslikult, aga ametist välja enam ei saanud), aga otsustas, et saab häbiväärsest ametist lahti (kuni XVIII sajandini ei olnud Saksamaal sugugi, et „meie maal kõik tööd on head” – osa elukutseid olid häbiväärsed, näiteks ei tohtinud nende pojad astuda teatud tsunftidesse). Mis ka juhtus, meister Frantz sai Nürnbergi kodaniku õigused ja hakkas põhiameti kõrvalt tegelema arstimisega, millest sai pärast timukaameti mahapanekut viimaseks kahekümmeks eluaastaks ta põhitegevus. Lõpuks kuulutas keiser ta ka auväärseks ja ta olla maetud viisakate ristiinimeste juurde, mõni haud edasi puhkavat Hans Sachs. (Inglise Wikipedia ütleb, et ka Albrecht Dürer, aga tegelikult on Dürer maetud mitte Rohhuse surnuaiale, vaid Jaani surnuaiale kilomeeter eemal, ning mõlemad surnuaiad on praegu sama koguduse halduses.) Franzist jäi maha üksikasjalik päevik, kus ta ka kirjeldas kurjategijate tausta. (Nürnbergis oli üldse palju asju teistmoodi kui Kölnis, seal oli olemas näiteks ametlik sibide (Pappenheimer) tsunft ja faktiliselt ka lõbunaiste tsunft. Kölnis oli küll olemas viimasele vastav asutus, mis tegutses linna egiidi all, aga see oli häbiväärsuse põhi, sinna viidi töötajaid timuka saatel ja raipevedaja vankril, hoovis oli oma pisisurnuaed, töötajaid oli ainult 8, linnas aga 40 000 elanikku ning eraettevõtjad ja vabakutselised osutasid väga suurt konkurentsi. Kölni sibid (Goldgräber) allusid üksvahe timukale, kes omakorda pakkus katuseteenust lõbunaistele.) Avalikud hukkamised olid jah suured rahvapidustused, autor võrdleb neid praeguste publikumagnetite jalgpalli ja autovõidusõiduga – vägivaldne ja keegi saab vigastada.

Aga raamatu lõpus on mõtlik kokkuvõte – mis on saanud häbiväärseist ameteist praegu (raamatu kirjutamise ajal 1990. aastatel)? Karjuse, veskimehe ja loomajäänuste töötleja terekätt enam ei põlata, Euroopas timukaid enam ei ole, aga suhtumine mustlastesse ei ole sugugi parem, Saksamaal tsirkuserahvasse ka mitte.