Hommikul kaheksast lemmikloomakliinikusse, see tõesti avaneb kl 8 (vanasti avanes ½9). Ei ole kindel, kas arst sai eile õigesti aru, kes ma olen ja mida tahan, nii et niipea, kui ta pistab pea ootetoa uksest sisse, räägin jutu ära. Ta teab ja tuleb ise järele. Seejuures on toas u neli patsienti ja kohver tuleb viia nende vahelt läbi. C’est la vie. Küsin, kuidas asjade korraldus edasi toimub; ütleb, et kliinik kasutab väikeloomade matusebürood Roosiaed, ütlen, et tean seda küll, nende voldikud on ootetoas, eelmine kord just võtsime. Et Roosiaed helistab ja lepite kokku, mida, ning maksate neile. Selle loomaarsti inglise keel on läinud paremaks, oleme enda oma äraolekul paar korda sattunud tema juurde ja suhtlus on käinud üldiselt üle kändude ja nii, et kumbki räägib seda keelt, mida oskab; eile telefonis arvasin koguni, et ta on teine, kohalik, kes räägib inglise keelt ilusti. Kaks korda vabandab eilse kõne pärast (mis minu poolt oli kaunis hektiline, sest toimus täis bussist), kasutades siiski eilse kohta sõna „tomorrow”.
Kodust läbi, kohver kilekottidesse ja prügikasti (ilma tohiks ka, aga isegi kui siinne seadus keelab sobrada prügikastides, võib tundmatut isikut tabada ebameeldiv üllatus, kui ta kohvri avab, sest ei tema või teada, et selles on viibinud öö läbi rõdul, temperatuuril 29…20 °C ja paar tundi ka hommikupäikese paistes, koera surnukeha). Jala betoonitehase juurde, kus pildistan liivaveokit pealdisega TRANSASS.
Päeval söömas töökoha keldris suures sööklas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment