Käime lähimas liidumaa pealinnas, kus me kumbki varem peale raudteejaama käinud ei ole (paar korda perroonilt perroonile, kaks korda bussipeatusest perroonile ja hiljem tagasi).
Ühes Saksamaa reisijuhis linnaplaani ei ole, teises on loetletud paaritunnise ringkäigu huvipunktid. Teekond jaamast 1. punkti mööda Keisri tänavat on, ütleme, kilomeetri pikkune meeste peldik, alates gastronoomilisi elamusi lubavast õllekast (Erlebnisgastronomie) kahe lõbumaja vahel kuni viimase mänguhalli ukseesiseni. Inimesi näeme vähe, kuigi maas on trammitee. Päike, palav.
Poole tunniga on linnasüda nähtud, väljast ka teater, kus alustas lavateekonda Heldentenor Jonas K. Võrdleme nähtut W. kreisilinnaga, kus kavatsesime u 1999 veeta terve laupäeva, aga – koos lõunaga – ammendus linn kahe tunniga.
Siis jõuame lossimäele ja süveneme ajaloomuuseumi, kus ülakorrusel on ajutine näitus siinkandi linnustest, lossidest ja kindlustest (ilusti seletades, mis on mis; lühidalt: linnus = esinduslik elamu + kaitse, loss = esinduslik elamu, kindlus = kaitse). Alakorrusel on kohalik ajalugu alates Prantsuse revolutsioonist, kaeviklik Esimese maailmasõja ja katakomblik natsiaja saal, kus reas lähedalt pärit tegelased, sh brežnevimusitaja Honecker. Jahedus ja hämarus reibastab.
Lõuna, tagasi läbi Konnade tänava Jaama tänavale, mis osutub suureks ostutänavaks, võtame sõnad kreisilinna kohta tagasi. Tagasiteel loen linna reisijuhti ja selgub, et neil on loomaaed ja ka selles tuhnik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment