Naaberlinna käsitöökaubamajas Hiina „riisipaberi” järel (wenzhou; see on tegelikult hoopis mooruspuu koorest vms). Eelmisest korrast mäletan, kus see poes on, aga täna ei ole. Riiuleid korraldatakse ümber, keldris on lõiketehnikate asjad kõik mujal. Osa asju oleks nagu rohkem, osa nagu vähem. Juhuslikult leian (õlivärvitarvikute riiulist) ka paksendusaine, mis õlivärviga segades pidavat muutma õlivärvi trükitavaks (trükitud õlivärv säilib paremini: on veekindel ja valguskindlam, aga vajab puhastamiseks tärpentini vms orgaanilist lahustit).
Sama rongiga tagasi, vagunisaatja mäletab, et mul on kohalik aastapilet, ei pea näitama.
Minnes ja tulles loen õpetust, kuidas valmistada ise baren ehk asjandus, millega Jaapanis trükiti puulõikeid. Euroopas muditi traditsiooniliselt puulõike trükkimisel paberit pealt peopesaga; see, kõva kummirull ega puitspaatel ei anna nii suurt survet kui paksema paberi jaoks vaja. Baren on põhimõtteliselt nagu peopesasuurune puitketas, millele on keritud nöör ja mis on kaetud paberiga; sellega hõõrutakse trükitava paberi tagakülge ja iseäraliku ehituse tõttu avaldab see trükivärviga kõrgendikele suuremat survet kui pihk, kummirull või puitspaatel. Mul on rull peent nööri; leian õpetuse, kuidas saab nööri korrutada. Ostan käsitööpoest ümmarguse korvipõhja (!), sellest tuleb alus; ühele poole liimin korrutatud ja spiraalis nööri, teisele teen korrutatud nöörist käepideme, nööri peale teibin õhukese jõupaberi (maksimarketi leivaleti paberkotist), sile külg väljapoole. (Mainitagu, et nööri korrutamiseks on vaja esiku ukselinki ja trellpuuri.)
Trükin sellega 10 ja siis veel 11 tk sõbra eksliibrist (puulõige), tulemusega võib olla rahul. Paber (65 g/m2) jääb ilusti ploki külge, värv ei lähe eriti laiali, paber ei kulu katki. 10 eksliibrisega kulub jõupaber üsna läbi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment