Andmepäästefirma vastab, et astugu ma neilt läbi.
Peale selle on vaja helistada väikeloomade matusebüroosse, sest nad ei ole helistanud. (Oletan, et nad käivad lähikonna loomakliinikutes harvem kui iga päev.) Leian nende voldikult nende lähifiliaali veebilehe ja numbri ja õige on, et just see filiaal, sest kui nad kord kätte saan (helistan Eesti mobiililt, sest siinmaise mobiiliga rääkida on rist ja viletsus, sest see on läinud tagasi kõrvaklapirežiimi, kaks korda on number kinni, aga nad helistavad tagasi), saab teada, et nad on just täna läinud järele ja helistavad siis, kui kohal.
Postkontor helistab, et mu pakk saabus postkontorisse. Hääle järgi on helistaja keskmise luugi taga töötav Roobert, keda võib mitu korda näha kohaliku kultusbändi vanaisabistroode tuuri filmis (sh bändile viinereid keetmas ja kartulisalatit lõikumas).
Õhtuses lobas ajame raamatud meelega segi: „Karupoeg Puhhi” ja raamatu „Jumalaema kirik Pariisis” – Puhh on kellalööja, Nodsu tantsib koos mustlastega, Ökul on vana tark munk –, ja nagu ei oleks sellest veel kõik, paneme need tegelased „Viplala lugudesse”!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment