P, 4429. päev: lend

Üles 3.20, takso 4.00, lennujaamas 4.07. Taksos algul raadiost Everything She Does is Magic. Lennule registreerimisel palju rahvast, registreerija unustab mu mobiili (kus on pardakaart) enda kätte, avastan, kui olen nii 10 m kaugusel. Mõlemad turvad lahti, S-poolsemas 1 liin 2st töötab. Minu taga perekond kurttummi, turva tahab näha nende kottidesse, leiab pudeli vett. Mul kõik elektroonika eraldi pehmes kotis (v.a mob. ja läpaka alaldid). Läpakal on nüüd 130 W suur alaldi, ei mäleta, kas Eestis on muud alaldit; vana, 90 W alaldi on kodus sahtlis, see alati ei tööta. Lennujaamas värav B10, kaugeim. A-terminalis rahvamass minemas lõunamaale.

Öeldakse, et süüa ei saa (kutsutakse värava juurde nimeliselt, 2 inimest, äriklassis rohkem ei ole). Teine on vanahärra sildiga Gremium särgil ja kohvril. Lennukis jahe. Pilves, maad ei paista enne kui FRA taga, maandub idast Kelsterbachi rajale. Söögi puudumise eest palutakse vabandust kokku 4 korda (enne lendu SMS ja värav, pärast lendu lennusaatja ja kapten). Pakutakse šokolaadi.

FRAs kohv ja sai. Värav A69 terminalis viimane, sealt jälle 3 km bussiga lennuki juurde, see on perrooni idaotsas. Lennuki pärisnimi on Halberstadt. Palju lapsi, sh paljasjalgseid saksa lapsi. Meeslennusaatjal on vuntsiotsad keeratud üles, hullemini kui Joosep Tootsil. Üldiselt näeb ta välja nagu habemega Poirot, pea samasugune munajas, juustega pinda rohkem, kehakuju sama. Esimese lennu lennusaatja näis koosnevat peamiselt hammastest.

Ka teisel lennul näib, et ei saa süüa. Mul on kõht tühi. Toitlustajal olla tarneraskused, nagu öeldi mitu korda ka hommikul. (Esimesele lennule saabus lennuk tühjana, ka see oli üks seletus.) Lennuk õhku 9.55 asemel alles 10.28. Esimene veerand tundi pilves, siis väikesi auke, maapind. Rostockist SW mööda, üle Rügeni (tavaliselt läheb üle Swinemünde ja Kolbergi). Antakse siiski hommikueine. Mere kohal vine, kapten ütleb, et lähme Rootsi õhuruumist läbi, maad ega saari ei paista. Vine merel selgub hoopis olevat õitsev meri + lained (laev lõikab läbi). Läheneme üle Kuressaare (ei näe), Orissaare (ei näe), Matsalu (ei näe), Kiisa, siis fantaasiarohkelt üle Luige, Jüri, maandume idast.

Täna pidavat tulema Tallinnas 32–33°, on 31°. Tramm, selles küüslauguhais nagu 4. trammis ikka. Kell õigeks. Bussijaamas palav. Bussis hea jahe. Ühe silmaga uus film First Man – pisarakiskumise raamatu on leidnud Hollywood.

Seekord on lõpp-peatuseks Pärnu, mille suvitajate rõivastiili kohta kõlbab ütelda „Antiigileksikoni” kuulsa tsitaadi parafraasiga: alastus on Pärnu argielus tavaline.

Puhkusenädala elavaim sündmus oli muusikafestival, kus vähestele festivalipassi omanikele (passe sai osta ainult sularahas) oli istekoht sageli esireas ja kus kava tobeda tõlkevea tõttu pidin naerma puhkema surnumatjate koori kontserdil kõige ahastavamas kohas. Ühe kontserdi kohta sain pärast teada, et minu kõrval istus õpetlane, kes oli palju aastaid varem ütelnud doktoritöö kaitsmisel kuldsed sõnad: „Teil oli 107 patsienti ja võtsite sellest protsendi. Aga protsent on osa sajast, 107st ei saa protsenti võtta. Teil pidanuks olema ikka 100 patsienti!” Peale selle nägin näitlejast koolivenda kutsetegevuses ja kirjutasin pärast ja kiitsin, et tänu lavastusele tahan nüüd lugeda tüki autorit. Veel juhtusime olema mereürituse avamisel, mis oli mugavuse mõttes toodud mere äärest ära ja milles üks number meenutas „Blackadderis” üsna alguses olnud numbrit „Jumping Jews of Jerusalem” ning millelt lahkusin mingite habemike esinemise alguses, sest kartsin saada barotraumat.