K, 1435. päev: asemesimees

Selle, et puhkusetaotluse süsteem on tööle hakanud, tuvastan ise tund aega enne seda, kui tuleb vastav teade.

Järgmisi „pangakaardi kahtlase kasutuse” kahtlusi ennetades käin sularaha võtmas hoopis pangast. Seejärel, ümbrik taskus, bussi peale, sellega Kõrgmetsa mäe otsa tööstusparki, kus on paljude fotofirmade siinmaine esindus (peale Canoni, mis on samal aadressil üle tänava teises hoones). Aknast paistab suur tühjus ja pimedus, kuid kaugemal sees põleb tuli. Mõnekümne sekundi pärast ilmub kuskilt sügavalt tagatoast ka töötaja. Räägin jutu ära, väidab tellimust mäletavat, avab paki ja kontrollime koos jubinad üle. Õngitsen taskust ümbrikust vajalikud rahatähed ning jõuan lõunalt tööle tagasi peaaegu õigeks ajaks.

Eile õhtul tuvastasin, et külmikus tuli ei põlenud, aga hommikul unustasin kontrollida, mis on saanud. Täna õhtul on köögipõrand juba kuivanud. Enne mõlgutamist, kuidas toimetada külmik lähimasse tehnikamuuseumi, mis taolist uunikumi kindlasti juba ootab – külmiku uksel ripuvad just samasuguse fondiga tähed AEG kui vanaisa aastakümnete tagusel külmikul САРАТОВ –, otsustan kangutada külmiku pistikut, mille pesa on muidugi külmiku taga ning külmik hoiab üleval tööpinda, mis teoreetiliselt peaks rippuma aupaklikus kauguses. Seega küüned taha ja sikutama*. Külmik teeb loksutamise peale paar südantlõhestavat mulksatust, freoon valgub valjul mulinal kompressorisse ja mootor hakkab rahulikult surisema. Mõtlen, kas ime püsib ka siis, kui külmiku tööpinna alla tagasi lükkan – säilibki **.

* Muistse põlve mälestustest lugu, kuidas kord suvel kolis ühikanaabriks tegelane, kes peale selle, et arvas, et läbi kinnise ukse ei kosta, et ta kuulab Michael Jacksonit, soovis vist kogu semestri söögipoolist hoida käe-jala juures, sest koos temaga saabus ühisesse tuppa ka neli külmikut (kolm suurt ja üks väike), mis sinna ka jäid. Midagi ei olnud viga ainult selleni, kui tuldi keskmisesse tuppa panema uut linoleumi, toa pidi lahtisest mööblist tühjendama ja kedagi teist peale minu ei olnud kohal. Mu tuba oli lauda, toole – ja korterinaabri külmikuid nii täis, et voodisse pidi ronima jalutsist. Kui linoleum maas, viisin asjad muidugi tagasi. Siis naases ka korterinaaber, imestas, kuidas meil uus linoleum maas tema külmikutest hoolimata, ja ma pidin talle eraldi näitama, kuidas ma üksi läbin kahemeetrise külmikuga kahemeetrist ust. Inimene õpib – ta ise ei teadnudki, et ta külmikutel on taga rullid.

** Kodus on seletamatu elektriline paranähtus, et aeg-ajalt kaob mikrolaineahju stepslist vool, aga tuleb tagasi, kui korraks põlema panna pliidivalgusti. Paranähtus seisneb selles, et pliidivalgusti saab voolu teisest pesast. Seda on kaks korda parandamas käidud (koos köögi laialilammutamisega), aga müstika püsib.