Hommikul jätkab E bussisõitu lennujaama suunas. Pildistan tööl aknast lumist metsavaadet ja nagu mais Saksa Muuseumis Me 262 ees langetasin fotoka ette jalutanud jõnglasele pähe, nii langetan täna fotoka otse laual oleva kakaotopsi servale. See sülgab mauhti! oma sooja sisu mööda lauda laiali. Hea, et klaviatuurist mööda ja et ma parasjagu seisan, sest kahe laua vahelisest praost plädiseb maha ja mitte mulle pükste peale. Pritsinud on muidugi äraarvamatus suunas ja laual olevad esemed (nagu pealmine uus sisepostiümbrik ja muidu täiesti puhas 2011. a kalender) on omandanud huvitava mustri. Kunagi mitu aastat tagasi tööle ostetud taskurätiplokist on järel viimane pakk, mis kulub nüüd kuivatustöödele.
Seiklused jätkuvad. Kohe sel ajal, kui ma laual lainetavat kakaod koristan, helistab E, et ta lend tühistati ja ta sai selle vahetada ümber homme hommikuks, kuidas kokku saame. Juhendan, et mingu Kirikmäe prismasse, kuhu ise lähen kohe lõuna alguses. Sõidame korterisse, annan nagist teised võtmed, pildistan veel talvevaateid, söön lõunat, sõidan tööle tagasi.
Seiklused jätkuvad ka õhtul: taas kinnitub, et ega siinmaa pealinnas ikka ole võimalik läbida linnulennult 4,2 km tunni ajaga, kui on tipptund ja sadanud on natuke lund. Esimese 3,4 km peale kulub 33 minutit, siis ootan busse vahetades kahe minuti asemel veerand tundi, siis kulub järgmise 3,4 km peale 18 minutit. Kõige tropimates kohtades liiguvad jalakäijad ka kiiremini. Nii see juhtub, kui panna linna läbiv liiklus kitsale tänavale ja igas autos istub üks inimene.
Aga positiivse poole pealt selgub täna umbes veerand tunniga, mis jalgratast ma tahan ning kust seda siin saab.
29.11.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment