Ka täna jätkub und kaua. Päeva põhisaavutus on kontorinurgas oleva paberikuhila mapitamine, tehes ootamatuid leide, nagu kadunuks arvatud paber juulist 2008.
Kohalik maksimarket on nii nutikas, et on oma diplomitaolistele garantiipaberitele suurelt märkinud viimase kehtivuskuupäeva. Mis üle, see mapiruumi säästes paberihunti läheb nagu säilivusaja ületanud toiduaine minu prügikasti. Korraks mõtisklen ka selle üle, mitme aasta arveid alles hoidma peaksin, aga ega siit väga kaugel ole ju kant, kus nt elektriarve võib toimida ametliku elukohatõendina.
Suure mapitamise peale annab auguraud otsad ja seda tuleb remontida. Pisut üllatun, kui mitmeks osaks lagunemise ja tangidega väänamise järel hakkab pärast ka korralikult tööle – nagu statiiv, millest lendas esimese käppimise peale suure plaksuga välja väike plastitükk, või kunagi makk, mille puhastamisest jäi paar ebaolulist kruvi üle.
Millalgi sel nädalal vaatasin YouTube'ist Poola kultusfilmi „Nie lubię poniedziałku” (1971), mille satiirist saavat paremini aru endise idabloki maade inimesed. Arvestades, et filmis näidati elu ikka paremast küljest, pidi tollane olme olema ka Poolas ikka päris kole. Palju huvitavat situatsioonikoomikat. Kui seda näidati ka N. Liidus, siis kindlasti sai ka tsensor loovust üles näidata ja panna itaallase seiklema Varssavis hoopis teistsuguseid seiklusi kui filmi lavastaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment