Eile läksin magama nii vara kui 22.10 (et siis tuleb kiiremini hommik, mil lähen maksuametisse); kui olen maganud laraka aja ja ärkan, et äkki on juba hommik, näitab kell alles 23.51. Ja järgmine kord on veidi üle 1 ja siis 3 ja siis 5 ja siis alles tuleb hommik päriselt.
Hommikul varavalges (jaama sillalt paistab, et all-linna kohal on veel udu; päike ei ole veel üle majade tõusnud; tõuseb kl 7.48) maksuametisse. Jaamas kl 7.40, maksuametis kohal nii, et välisuksest saan sisse, siseuksest veel mitte. (Välisukse peal on silt, et maksuamet avatakse kl 8.00, eile nende koduleht ütles, et 7.45. Aga ega neid ole ka Google Mapsis.) Olen kolmas inimene. Turvamees avab umbes minuti pärast ukse. Üks on oma töötaja, see läheb otse lifti, teine on üks proua, kes inglise keeli seletab vastuvõtulauas midagi, et tema mees töötab Prantsusmaal; talle antakse külastaja silt ja suunatakse ta kuhugi kabinetti. Siis tuleb minu järg; seletan, et sain voh sellise kirja, mispeale antakse ka mulle külastaja silt, kästakse minna kabinetti nr 318, võetakse allkiri ja turvamees laseb lifti, kus on 3. korruse nuppu juba vajutanud.
Kuigi kell ei ole veel kaheksagi, on kabinetis nr 318 juba inimene sees, nagu näen uksepilust (uks ei ole päris lahti, aga ka mitte päris kinni). Koputan ja kutsutakse sisse ja räägin mure ära. Isand Gil vaatab kirja pealt toimiku numbri, läheb kapi juurde ja naaseb sealt minu deklaratsiooniga! Küsib, kas on minu oma; ütlen, et on; vastab, et jätke siis kiri tähelepanuta.
Kui jaamast bussi peale lähen, hakkab päike just tõusma üle jaamahoone; päikese kohal on nõrk valgussammas, proovin seda pildistada, aga tavalisel fotol see ei paista, ja kui hakkan pildistama siinse mobiiliga, kus on HDR-foto rakendus, viskab see pildi eest, ja kui olen sama rakenduse laadinud Eesti mobiili, on päikse serv tõusnud juba üle jaamahoone ja sammast enam ei näe. Siinne mobiil on visanud pildi eest nii põhjalikult, et poole tunni pärast tööl ütleb olevat aku täiesti tühja, kuigi 1 h 20 min varem kodus oli aku veel 99% ja ma sellega muud ei teinud kui saatsin sõnumi, vaatasin kaks korda Google Mapsi ja üritasin teha ühe foto. Tuleb osta uus, käinud see juba ligi kolm aastat vist (ostetud 29.12.2015, olen ise öelnud siin). Õhtul kodus panen juhtme taha ja näitab aku languks 97%.
Pärastlõunal kõhuvalu ja iiveldus ning äratundmine: „Kuradi kook!!” – olin lõuna aegu üritanud võileivamasinast mitte võtta kooki, millest eelmisel korral sain juba kõhuvalu (võileibu seal enam ei olnud), aga nagu selgus, saab kõhuvalu ka automaadi muust koogist. (Sama masin, mille kohta küsis saksa keele õpetaja: „Ist die Maschine krank?”)
Õhtuks saan ka vastuse postist, et märtsis saadetud tähtkiri on liiga vana, nad ei oska selle kohta öelda midagi. Ei viitsi vastata, et oma silmaga nägin, et saadetis oli läinud kohale.
Aga päeva ülesleidus on hoopis aastaid mõistatuseks jäänud Loriot’ nalja lahendamine. Et saaremaine rahvavalgustaja käis keskkoolis Halberstadti toomkoolis, eks ole. Uurin, mida seal sel ajal toimus, ja saksa Wikipedia mainib sealset luuletajat, kirjandusmetseeni ja kollektsionääri Johann Wilhelm Ludwig Gleimi (1719–1803), kelle sõpradest tekkis luuletajate rühmitus Halberstädter Dichterkreis ning kes oli tihedas kontaktis mitme selleaegse tuntud Saksa luuletajaga. Ent suhe Goethe ja Schilleriga oli ambivalentne; sellest siis Loriot’ teises filmis „Pappa ante portas” (1991) mainitav kirjaniku Lothar Frohweini tragöödia „Goethe in Halberstadt. Ein Trauerspiel in drei Akten“ (Goethe elas mitmel pool – Frankfurdis, Leipzigis, Strassburgis, Wetzlaris, Weimaris –, aga mitte Halberstadtis, millest ka mõistatus). — J. W. L. Gleimi kollektsioon on suuresti alles ja muutunud kirjandusmuuseumiks Gleimhaus. Peale selle oli Gleim alates 1747 Halberstadti toomsekretär ning on üpris usutav, et temaga puutus kokku kolm aastat sealsamas toomkoolis käiv noormees, kelle tõi toomkooli piiskopkonna tähtis ametnik ja Gleimi hea sõber Ernst Ludwig Christoph von Spiegel (1711–1785) ning kellel juhtusid olema täpselt samad eesnimed ja kes hiljem väheviisi ka luuletas, aga õnneks pühendus peagi siiski muudele teemadele. (Mul hakkab vaikselt tekkima kahtlus, et just Halberstadis kogetu andis mitmeti suuna kogu rahvavalgustaja hilisemale elukäigule.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment